taga kokku. Vana krõnks majja, see on kõik. Pealegi, aa! nüüd alles Karin saab aru, miks temal tuli äkki nii hullumeelne himu teiste meeste järele: ta tundis loomusunnilikult, ta aimas nagu haisust, et Indrek pole puhas, tema süda on võlts, tema on petis, petab teda, Karinit, iseoma majas teise naisega. Ja kellega? Oma teenijaga. Jah, seda aimas Karin ja sellest tuli kõik. Nii et ta tegi üpris lollisti, kui läks Indrekule üldse midagi rääkima, temalt nagu andeks paluma. Indrek oleks pidanud temalt, mitte tema Indrekult andeks paluma. Ja et Indrek on tema selja taga sellise teoga toime saanud, teda, Karinit, oma teenijaga petnud, siis on Karini käed vabad, tema käed on eluajaks vabad.
Sellised ja veel palju teissugusemad oleksid võinud olla tagajärjed, kui Indrek oleks tahtnud Karinile kõik puhtast südamest ära rääkida, nii et nende vahel poleks olnud enam mingit saladust. Aga Indrek jõudis lõpuks otsusele, et ennem võtab ta oma hingele väikese saladusepatu, kui et ta kannatab need tagajärjed. Ta tegi seda täie teadmisega, kuigi ise uskus, et iga tegu saab seemneks teistele tegudele, mille ulatust ei oska kunagi ette arvata.
Samal ajal, kus Indrek iseendaga nõnda aru pidas, jalutas Karin lastega väljas. Tema oli oma „musta pesu“ päevast saadik nagu koguni teiseks inimeseks saanud: jändas lastega hommikust õhtuni või toimetas muidu mööda maja midagi. Ta oli nimelt äkki aimdusele tulnud, et ehk ei ole lastele sugugi ükskõik, kas nendega toimib ema ise või ükskõikne, harimata või poolharitud teenija.
„Eks ole,“ ütles ta Indrekule, „kui minul endal ka midagi targemat ei ole neile anda, siis on mul vähemalt armastuski, aga võõral teenijal pole ju sedagi.“
„Üsna õige, armas naine,“ vastas Indrek, „armastust on sul küll rohkem kui ühelgi teenijal, aga vaata ette, et sa oma armastusega lastele liiga ei tee.“
„Armastusest ei saa kunagi küll,“ arvas Karin. „Armastus kas tapku ära, ikka ei aita veel. Armastuse kätte tahaks mitu korda, igapäev mitu korda surra, niisuke on armastus.“
