nud ja sellega lõppenud, millega ta nähtavasti lõppema pidigi.
Itamid olid oma lapse kõhukorratusega pikapeale sedavõrt harjunud, et pidasid seda peaaegu loomulikuks nähtuseks, nagu peakski nende lapsel selline kõht olema. Erilist polnudki ju selles midagi, sest ka täiskasvanuil seltskonnainimestel juhtuvad väga sagedasti kõhukorratused, nii et arstidel oleks tegemist ja jooksmist. Pealegi kui seltskond ei anna arstidele tööd, kes siis peab andma. Ja kuna Itamite buubi kuulus juba lapsest saadik seltskonda, siis olid asjad peaaegu korras, ainult pisinatukene nagu korrast ära.
Sellepärast aeti endiselt äri, käidi kinos, isegi teatris, aga seda harva, külastati kohvikuid ja teisi lokaale, kus veetis oma aja tõusev uus seltskond, söödi ja joodi restoranides, kus võidi seda teha laulu ja muusikaga, tehti kaasa mõni väljasõit, sest seda nõudis seltskonnast lugupidamine. Ühesõnaga, elati üsna harilikku elu — olengud, peod, söögid, joogid, uued kehakatted. Olengud isegi oma ruumides, sest kaua sa ikka teiste laualt sööd ja jood, vahel peab laskma teisi ka oma laualt süüa ja juua. Mööda olid ju need kuldsed ajad, kus Itam poissmehena võis piiramatult teiste laudu ja pudeleid tühjendada — teda peeti nimelt suureks söödikuks ja joodikuks, — ilma et sellest iseendale oleks tõusnud mingisuguseid vastukohuseid, peale tantsimise ja edvistamise peretütardega ja peale pondunud pereprouade käte suudlemise, mis lõhnasid mõnikord heeringaselt, mõnikord aga jumal teab milliselt.
Itam ise oli küll suud mööda kodusele pidule veidi vastu seisnud, aga seda mitte lapse kõhu pärast, vaid põhjuseks oli äriline seisukord, sest üldised olud andsid end ka Itamile tunda, millest ta aga naisele ei pidanud tarvilikuks rääkida. Itam oleks tahtnud mõne õnneliku operatsiooni lõpu ära oodata, et võiks siis tuju poolest kõik registrid lahti tõmmata, nagu tema seda armastas ja nagu armastasid seda ka tema sõbrad ja tuttavad.
Proua Itam võttis mehe vastuseismist kui näpunäi-
