hemalt samad protsendid maksma, mis saadi rahalt pangas jooksval arvel. Nõnda siis arvutas ta täpse protsendisumma ja maksis selle jällegi Karini jooksvale arvele, saates ühes sellega viisaka ja tagasihoidliku kirja asja seletuseks. Aga mõne päeva pärast hakkasid ametivennad Paralepale muhelevalt otsa vahtima ning lõpuks küsis keegi, miks tema nii väga muretseb eksitatud naiste kodu eest? Paralepp ei saanud küsimusest põrmugi aru ja pidas seda rumalaks naljaks, aga siis öeldi temale, lehes seisnud ju must valgel, Paralepp annetanud eeltähendatud otstarbeks kenakese summa. Nüüd taipas Paralepp kõik, sest summa kuuldus olevat sama, mis tema maksnud protsentidena panka Karini arvele.
Pärast lehest oma silmaga järele vaadates, leidis ta sealt tõepoolest täpselt selle summa ühes Paralepa nimega. Et linnas ühtegi temanimelist tuntumat inimest polnud teada, kes oleks võinud sellise summa annetada, siis oli loomulik, et kõik mõtlesid lehte lugedes temale. Õiendama minna oli peaaegu sama täbar kui hakata otsima isikut, kes selle summa Paralepa nimele maksnud. Ja lõpuks — miks siis just tema ennast maailmas ainukeseks Paralepaks peab? Aga ei võtnud kuigi kaua aega, kui asi puutus tema naise kõrvu, kes küsis, et kas heidetakse rumalat nalja või on tema tõepoolest ohverdanud eksitatud naiste heaks lehes tähendatud summa; ja kui ta viimast kategooriliselt eitas, ütles naine:
„Aga siis sa pead ometi õiendama, sest muidu arvatakse meie abielust jumal teab mis.“
„Mida ma õiendan?“ küsis Paralepp. „Et mina pole see Paralepp, kes annetanud seal ja seal sellise ja sellise summa? Aga siis just hakkavadki kõik mind selleks Paralepaks pidama.“
„Sest pole ühti, et peavad, aga siis nad ei tohi seda enam avalikult teha, ei tohi sellega minu nina alla tulla. Ma olen korduvalt öelnud, tee, mis tahad, aga pea oma nimi puhas. Sa oled advokaat, seda pead sa ometi mõistma.“
Muidugi, Paralepp mõistis, naisel oli õigus. Aga tema seisukord oli pisut nigel. Suure vastupunnimise peale teatas ta lõpuks lehes eksiarvamiste vältimiseks,
