da!“ ütles Miia ja tegi rüüpamise protseduuri täpselt järele. „Ah, mamma,“ hüüdis ta siis, „kui ma ometi kord saaks papaks, küll oleks siis hea elada!“
„Tiina ütles, et kui Tiki saab mammaks, siis on ka hea elada,“ rääkis väiksem laps.
„Tiina ei tea midagi,“ ütles Miia nüüd ja sellest tekkis laste vahel vaidlus, kas Tiina teab midagi või ei tea, sest üks arvas, et ei tea, teine — jah teab.
Aga Karin oli lastest juba tüdinud ja ta saatis nad minema — mängutuppa. Karini tüdimus tuli kõige enam sellest, et Tiina saladus ei andnud talle kuidagi hingerahu. Ta tahtis aina näppida selle kallal. Nõnda kutsus ta Tiina teatud ettekäändel uuesti tagasi ja viis jutu jällegi vanale ainele. Aga nüüd sai ta Tiinalt midagi niisukest teada, mis viskas ta endised oletused ja arvamised kõik uperkuuti. Edasi-tagasi rääkides jõuti viimaks sinnamaale, et Tiina seletas oma saladuse alguse kohta:
„Ah, proua, see on juba mul ammugi, juba lapsepõlvest saadik, sellepärast see ehk ongi mulle nii südamesse kinni hakand. Ema ütles meile ikka, et, lapsed, küll näete, mis lapsepõlves on, see jääb. Kõik muu läheb mööda, kõik ununeb, aga lapsepõlve-asjad jäävad, jäävad lihtsalt surmani. Minul ongi nüüd nõnda. Mina olin siis pisike, tema juba suur, aga ta ei teagi, et mina olen juba ka suur.“
„Kas ta teiega kunagi on rääkinud?“ huvitus Karin.
„Kõige selle pika aja jooksul õieti üksainus kord,“ vastas Tiina. „Sel ainsal korral ta rääkis nõnda, nagu mäletaks või aimaks ta oma tõotust, rohkem ei ole.“
„Ja teile aitab sellest?“ imestus Karin. „Mina ei jätaks seda asja kunagi nõnda, mina hakkaks lihtsalt nii või teisiti peale, et saaks kord otsusele. Kui te mind, Tiina, usaldaksite, nii et räägiksite mulle kõik ilusasti ära, siis mina aitaks teid. Kas tahate, et ma teid aitaks?“
Aga nüüd ehmus Tiina, sest seda pööret polnud ta oodanud ega lootnudki. Ta jäi päranisilmi Karinile otsa vahtima, nagu tahaks ta temalt endalt nõu küsida, mis talle vastata. Aga Karin päästis ta sellest raskest
