on hoopis teine asi, see teeb tema südame ikka pehmeks. Nõnda saadi üksmeelselt sellest raskest küsimusest üle.
Seega oli seltskond pildiavamisel kaunis kirju. Oli muidugi esijoones äriilm Köögertalidega eesotsas, siis kõrgemad pangaametnikud, seltskonnategelased-haritlased, sõjaväelased ja õppivat noorsugu „isamaalisis“ värves. Oli kutsutud peale mõne kunstniku, kirjaniku ja laulja ka Paasid, sest Kitty ei tahtnud, et Karin puuduks „värnisaasilt“, oli ju tema nii erilist huvi ilmutanud tema buubi vastu elusalt, surnult kui ka pildistatult.
Imelikul viisil ilmus siia ka advokaat Paralepp, mis oli Paasidele suureks üllatuseks. Karin pani seda Kitty arvele, kel pidi vististi mingisugune lõhn ninas olema Paralepa ja Karini vahekorrast ja kes ei võinud Karinile andestada oma õnnetuid jalgu, nimelt: miks on temal sellised jalad ja miks Karinil ei ole. Üsna lihtis loogika. Sellepärast siis, säh, Paralepp sulle nina alla, küllap näeme, mis ütleb su mees selle kohta. Nõnda arutas Karin endamisi.
Aga Indrek pani kogu üllatuse Karini arvele, mõeldes ka üsna loogiliselt: tähendab, juba hakkab uuesti peale. Sest ei või ju vähimatki kahtlust olla, Karin pidi teadma, kas Paralepp kutsutakse või mitte, ja oleks võinud, kui ta oleks tahtnud, pisutki inimlikult toimida, Indrekut hoiatada. Üsna kindel, oleks Indrek seda ette teadnud, ta oleks jäänud ükskõik millisel viisakal ettekäändel tulemata. Nüüd ei teadnud ta tõesti mitte, mis Karinist arvata.
Aga oli veel kolmas inimene, kes mõtles ehk veel loogilisemalt kui Indrek ja Karin ja see kolmas oli proua Köögertal, kes saabus ühes oma Röneega. Proua Köögertal mõtles nimelt nõnda, pidades silmas Karinit: Nii, sina tahad ka Itamite juurde. Hea küll! Ma pole veel unustanud, mis sa tegid meil Röneega. Tähendab, Itamite juures ei tule midagi targemat, sest oma mehest sa ei hooli, nagu ei hooli ükski naine, kel täis aru peas. Aga oota sa, võrukael! Mis oleks, kui ka Paralepp ilmuks Itamite juurde? Ja muidugi, Pa-