tema kõrval istus laulja, kelle kingapaelagi ta polnud väärt lahti päästma. See laulja heitis paar korda kõõrdi pilgu Karinile ja mõtles, et küll leidub ilmas kanapäid. Tahtes endale tähelepanu tõmmata ta tühjendas klaasi valget ja rääkis oma naabrile harilikust pisut valjema häälega:
„Ma vastasin neile üsna lihtsalt ja kategooriliselt, et öelge oma presidendile, mind pole kuningategi kutsed meelitanud, mis tähendab siis mulle üks vabariigi president. Öelge oma presidendile, seletasin ma neile üsna sõbralikult, et mul on kodus veel juua küll, milleks peaksin ma võõrsile minema. Või arvate, et ma pole patrioot? küsisin ma.“
„Härra patrioot!“ hüüdis keegi, „prosit!“
„Prosit!“ vastas laulja ja tühjendas klaasi.
Samal ajal, kui Karin ise ja teised tema ümbruses nõnda kõnelesid, mõtles ta endamisi Indreku kohta:
„Tähendab, niisamapaljuke peab ta minust lugu! Tema võib selle inimesega minu silma all nõnda rääkida ja isegi naerda, nagu ei teaks ta mitte kui midagi. Seda ei kingi ma talle kunagi! Mitte kunagi eluilmas! Vastu vahtimist peaks ta temale andma, seda peaks ta tegema. Las tulla skandaal, ükskõik!“
Aga pikkamisi alistus ta paratamatusele ja andus vestlusele Röneega, kes jõi, nagu ikka, rohkem kui talle kasulik ja armus selle tõttu Karinisse kõrvuni. Nõnda nad siis istusidki kahekesi õndsa armastuspaarikesena, nii et kõik seda tähele panid. Ainult Indrek ei näinud ega kuulnud midagi. Ma vilistan selle peale, mõtles Karin ja jõi Röneega juba mitmendat korda kokku.
Vernissaaž ise, milleks kogu oleng kavatsetud, algas õieti alles pärast lauast tõusmist. Peo pererahvas oli kaua kaalunud küsimust, millal pilt avada, ja oli otsusele jõudnud, et kõige kohasemaks silmapilguks on see, kus kõigil kõhud ja pead parajasti täis, nii et pole kuhugi ruttu ega ole ka erilist tarvet millelegi muule mõelda, kui anduda mugaval istmel kunsti maitsmisele. Kui vaja, võidakse samal ajal tassikesi ja klaasikesi ringi kanda, nii et oleks olemine mitte kuidagi kesisem kui ükskõik millises lokaalis.
