nii jäädavat väärtust. Ei teata sedagi, kes oli Shakespeare. Ka see on ehk mingisugune kogunimi. Kindlasti, sest üksik ei suuda midagi selletaolist luua. Ja piibel: kes ta kirjutanud? Rohutirtsuparv. Võib-olla millalgi räägitakse Euroopast kui suurest kirjanikust, kellest pole säilinud kahjuks ainustki teost, aga see nimi tähendab ometi miljonilisi rahvaid, mitte üksikut isikut.“
Nõnda vaidlesid kirjanik ja kunstnik ning majahärrased olid oma otsusega väga rahul, et olid osanud anda oma koosviibimisele nii vaimlise ja kunstilise värvingu. See huvitav vaidlus oleks võinud veel kaua kesta, kui mitte Indrek poleks vahele tähendanud:
„Härra Pilu vist eksib pisut, sest Euroopa pole mitte kuulsa kirjaniku, vaid selle ilusa naise nimi, kes muutis kreeka kõige kangema jumala härjaks.“
Suurem hulk vaatas kaheldes üksteisele otsa, sest ei saadud õieti jaole, kuidas sellele reageerida, kas viisaka tõsidusega, et oma haridust tõendada, või millegi muuga. Aga Karin päästis seisukorra, sest tema ütles nii valjult, et ümberringi võisid seda kõik kuulda:
„See on tingimata mõni rumal nali, kuigi mina ei saa t’ast põrmugi aru.“
Nüüd purskusid alguses ainult mõned üksikud naerma, aga neile järgnesid peagi teised, kuni naersid kõik kas seda ilusat naist, kes muutis Jupiteri härjaks, kas härjaks muudetud Jupiteri või seda, et ilus naine ei saa oma mehe rumalast naljast põrmugi aru. Lõpuks oli ometi ükskõik, mida naerdi, peaasi, et naerdi. Selle naeruga oleks võinud pildi arvustamine ja nautimine lõppedagi, kui oleks olnud koos ainult seltskond, aga et siin leidus ka neid, kes seisid väljaspool seda piirkonda, siis võttis vestlus lihtsalt skandaalse pöörde, nii et majahärrased kahetsesid südamest oma vaimlist ja kunstilist üritust.
Algas nimelt sellest, et keegi hüüdis sügava bassihäälega üldise naeru hulka:
„Sel kreeka daamil oli väga moodne maitse.“
„Ja ilus pidi ta olema!“ hüüdis teine. „Aga miks kohe härjaks?“
