Ent nüüd sündis midagi üsna imelikku. Indrekul muutus äkki näoilme, muutus kogu välimuski. Silmad omandasid nagu kivistunud läike. Ta astus üsna rahulikult naise ette, vahtis talle tungivalt otsa ja küsis:
„Kas sa tahad mind kuulata või ei? Vasta!“
Karin tundis südames kerget värinat, sest ta ei olnud päris kindel, millised kavatsused on mehel. Ta oli kahevahel, mis on targem, kas tõesti kuulama jääda või oma jonnist kinni pidada. Osalt tõusis temas uudishimugi, mis asi see küll võiks olla, mille pärast Indrek nii tõsised abinõud tarvitusele võtab. Kogu see kahtlus vältas ainult silmapilgu, siis vastas ta Indrekule suure südidusega:
„Ei taha! Mitte ei taha! Näed, panen käedki kõrvade ette, et ma ei kuuleks. Karju kui tahad!“
„Siis näitan ma sulle, kes majas peremees,“ ütles Indrek otsustavalt, haaras Karini kinni, võttis tal käed kõrvade eest ja tahtis rääkima hakata, ning kui Karin karjuma pistis, surus ta naise mõlemad käed oma ühte pihku armutult kokku, kuna ta teise käe pani talle suule, et lämmatada ta kisa. Karin viskles ja väänles ning peksis jalgadega Indreku sääri, aga see tegi, nagu ei paneks ta seda tähelegi, vaid rääkis sunnitud rahuga:
„Mina annan sulle nõu, poisikestega mitte jännata, sest nemad võivad sinu mängu tõsiselt võtta. Nemad võivad mängu armastusena võtta. Lapsed ja poisikesed armastavad ju veel tänapäevgi ja armastus on hädaohtlik asi, mõistad.“ Nüüd laskis ta naise lahti ja lisas siis: „Soo, ja nüüd võid minna, nüüd oled vaba, mine kohtusse ja lase end lahutada, sest ma olen sinu kallal vägivalda tarvitanud.“
Karin langes pooloimetult sohvale, sest ülearune pingutus ja suu sulgemine oli talt jõu riisunud. Tema keha vapustas kramplik nuuksumine.
Viimased sõnad öelnud, Indrek tundis oma pahemas käes teravat valu, ja kui ta pihku vaatas, leidis ta sealt vere. Millest see? Kust see veri? Ah jaa! Pahema käega oli ta ju Karini suud hoidnud. Just nii: hambajäljed! Õige, õige! Indrek oli ju hammustamistki tundnud, aga sel silmapilgul ta nagu ei teadnud
