mugi juurde. Mis s’ust nõnda saab? Mis meist mõlemist nõnda saab?“
Aga Karin ei teadnud, mis temast või Indrekust nõnda saab, tema teadis ainuüksi seda, et ta tahtis tunda, et ta on alles noor ja et teda ei vaeva aastad ega elumured. Tuli see kevadest või tõi selle temasse ümbrus, mis näis veetvat nagu karnevalipäevi või märatsevat katkuaegsel peol, seda ta ei teadnud. Võib-olla et mõjus see ja teine, aga võib ka olla, et oli põhjuseks midagi sellist, mida ei teadnud tema ega ükski teine. Oli ehk mingisugune imelik haigus, mis sigis sõjaaegses vereuimas ja mille pisikud täitsid ikka veel õhku ja nakatasid kõiki — noori ja vanu, naisi ja mehi. Lapsedki ei pääsenud sellest mürgist, sest õhtuti ilmus neid karjakaupa tänavale, kõik lokitud ja puuderdatud, õlitatud ja jumestatud, kirevad ja säravad, nagu see hilpudegi hulk, millega täideti kaupluste vaateaknaid. See oli ehk osa ammuigatsetud Euroopast, mis millalgi ja kuski kaugel oli piirituse ja piibliga hävitanud terved inimkonnad, nüüd langes ta laviinina üle-öö Karinile ja paljudele teistele.
„Mu süda oli küll hirmus täis, aga ikkagi oli mul hea, kui sa mind nii kõvasti kinni hoidsid,“ sosistas Karin natukese aja pärast. „Mida kõvemini sa hoidsid, seda parem mul oli.“
