Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/297

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pole kindel, sest tema võib ühes sinu surmaga plehku pista,“ rääkis Indrek.

„Ja ometi valiksin mina selle surma, kui ma valima pean,“ ütles Melesk. „Kõige pealt — surm, mis tuleb vaenlaselt, on õiglane surm, keegi ei kahtle selles. Samuti on ta kõigist surmadest kõige ausam. Et ta pole aga igakord päris kindel, siis selle vastu leidub abinõusid: peab asja nõnda korraldama, et oleks kindel, see on kõik. Ühesõnaga: inime peab ise endale valima tapalava ja timuka. Tal peab see vabadus olema, nii et surm oleks vaba. Mõistad? See on uus vabadus, mida veel keegi pole teinud oma lipukirjaks, aga meie päevil oleks selleks ülim aeg. Miljonitele kõlaks otse evangeeliumina, kui neile kuulutataks: tapalava ja timuka valik vaba! Paljud saaks oma usu tagasi ja nad ütleksid: veel elab jumal taevas ja õiglus maa peal. Sest sa ju mäletad, mis ütles vana Maurus…“

297