pärast, kui te pisutki armastaks, kui teil oleks pisutki lugupidamist ja usaldust minu vastu. Aga teil ei ole midagi. Te tahate mind ainult suudelda, et oleks üks võit naiste juures rohkem. Võib-olla teil pole tõsist himugi suudlemiseks, sest kui see teil oleks, siis teeksite kõik, mis ma palun, teeksite ainsa lootusega, seega võita minu usaldus ja poolehoid. Aga õieti öelda, ega ma teid nii väga ei süüdistagi, sest viga on muidugi minus endas. Minus ei ole seda, mis ärataks usaldust, lugupidamist või armastust. Sest mõelge ometi, mind ei ole kogu eluaeg keegi õieti armastanud, mitte keegi, ainult mina olen armastanud. Seega olen otse vastand teile. Isegi minu oma mees pole mind ligi kümneaastase abielu järele armastama õppinud. Mõistate? Lihtsalt ei armasta, muud midagi. Ja mis ma võin sinna parata. Pean ma enese sellepärast temast lahutama? Aga mul pole ju kedagi teist, kes mind armastaks. Mitte ainustki! Enne tegi see mu nii hirmus õnnetuks, aga aja jooksul harjub inimene kõigega. Hakkad lugema ainult aastaid ja kortse näos.“
Rönee oli mitmel korral tahtnud vahele rääkida, aga Karin sundis ta käeliigutusega vaikimisele. Lõpuks pahvatas noormees ometi:
„Ma räägiks teile kõik, mis ma tean, ainult kui see poleks jälle mõni hirmus suur rumalus, nagu minuga sagedasti juhtub.“
„Issand jumal, võtke aru pähe!“ hüüdis Karin. „Te olete ju kunstnik, milleks teil tarkus? Kunstnik peab olema anderikas, see on kõik. Rumalus on vaimuanne, s. t. huvitav rumalus. Mina pean teile puhtast südamest ütlema, et targad mehed on kõik hirmus igavad, sest nemad kõik räägivad poliitikast. See on lihtsalt nagu vanne. Minu mees ei saa muidu Meleski surmastki rääkida, kui ikka segab sinna poliitikat.“
„Aga see on ju poliitika,“ ütles Rönee.
„Mina ei leia seda mitte,“ ütles Karin. „Meleski tapmine on ehk poliitika, aga ega siis sellepärast veel tema surm seda ole. Tema surm on lihtsalt surm, muud mitte midagi. Ja mina ei taha mingit poliitikat, vaid ainult Meleski surmast kuulda, sest mina armastasin teda.“
