„Aga, proua, ma ei saa ju üksinda abielu rikkuda,“ ütles tüdruk nagu õnnetult.
„Te ju ise ütlesite kord mulle, et nüüd püüavad naised mehi, mitte mehed naisi,“ seletas Karin. „Aga naine on naine ja mees on mees, sest temal pole emakoda.“
Karin märkas, et ta korranud Indreku sõnu, ja tal hakkas millegi pärast iseenda ees piinlik. See sütitas temas nagu uut viha.
„Kas siis mehed võivad abielu rikkuda?“ küsis tüdruk.
„Ärge tehke end rumalamaks kui te tõepoolest olete,“ vastas Karin ägestudes. „Härra pole teie tegudele kilbiks ja pealegi on ta aastailt teie isa.“
„Nii et kui inimene saab vanemaks, siis…“ tahtis tüdruk öelda.
„…võib ta abielu rikkuda, eks?“ jätkas Karin kärsitult. „See on teie arvamine, seda tahate öelda? Aga mina ütlen teile: teie olete idioot, Tiina! Teie koht on kusagil mujal, mitte siin.“
„Eks ma lähe siis sinna, kus mu koht on,“ ütles Tiina alistunult, pisarad uuesti silmas.
Aga need nukrad sõnad ärritasid Karinit veel rohkem. Sellepärast hüüdis ta tulises vihas:
„Muidugi, nüüd pistke kärmesti minema! Nüüd on õige aeg, sest ma sain teie suurel saladusel sabast kinni. Nüüd minge mujale, et oleks parem härraga salajas kokku saada, sest siin olen ju mina ja on ka lapsed tüliks! Aga mitte kuhugi ei lähe te, mitte kuhugi! Kiuste ei lähe! Paigale jääte! Ma teile veel näitan, mis on abielurikkumine! Ma kütan teile niisukese põrgu, et teil kaob igaveseks himu lastelt nende isa üle lüüa.“
„Proua, kui te mu paigale jätate, siis võite m’uga teha, mis iganes tahate, ma olen kõigega rahul,“ rääkis Tiina rõõmsalt ja nagu tänulikult.
Tüdruku rõõm mõjus prouasse, nagu oleks härjale näidatud punast rätikut. Ta vahtis peaaegu hullunud pilgul ümber, nagu otsiks ta midagi, millega rabada tüdrukut pähe. Aga see seisis naeruse näoga tema ees
