Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/331

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ka Karinit valdab mingisugune eriline uim, kui ta istub mehe kabinetis sohval, põledes ärevast ootusest, millal see küll tuleb, et võiks oma hinge tühjaks rääkida — kas või tühjaks karjuda ja nutta. Aga kui mees oma tulekuga viibib, hakkab Karin ajaviiteks mõttes arutama, kuidas ja millega teha algust, et rabada meest kõige enam. Ta valib sõnu ja lauseid ning kujutleb, mis võiks Indrek neile vastata. Nõnda vaidleb ja arutab ta kogu asja lugematu hulk kordi lugematuis teisendeis läbi, kuni oletatud sõnad ja mõtted muutuvad ükskõikseiks ning lõpuks vastikuiks. Ainult üks jääb järele, millel on tõepoolest mõte: kellegi murdvad käed ümber piha ja kellegi hingelämmastav suu valusail huulil. Ah, sellest peaks Indrekule rääkima, küll ta siis teab! Peaks rääkima, milline õnn, kui keegi sul nõnda ümbert kinni hoiab, nagu tahaks ta su surnuks suudelda. Jah, seda peaks rääkima, sest see ongi kogu asja salajane tuum.

Aga kui Karin nõnda tasumisihas põleb, tunneb ta äkki, et selles on tõepoolest suur õnn, kui sind nõnda hoitakse, nagu tegi seda Rönee seal metsas männi all. Karin taipab seda õieti alles siin sohval lebades ja Indrekut oodates. Ent kui see oleks nii, milleks peaks ta siis oma õnnest kohe jutustama Indrekule? milleks peaks ta tarvitama oma ihatud õnne selleks, et kellegile kätte maksta? On õnn veel õnn, kui ta tehakse abinõuks? On kättemaks õige kättemaks, kui seda toimetatakse sõnadega? Need on rasked ja keerulised küsimused, mida Karin ei suuda lahendada. Õieti öelda, ta ei püüagi neid lahendada, vaid küsib ja arutab muidu niisama, et viibida mõtete ja tundmustega võimalikult kaua selle juures, mis sündis metsas männi all. Seal tundus see ainult kättemaksuna, siin tagant järele peaaegu palja himutsemisena ja võimatu oli otsustada, kus eksitus, kus tõde.

Nõnda kestis see, kuni saabus Indrek, siis näis äkki otsustuvat kõik: Karin ei öelnud temale midagi, põgenes isegi tema eest, kui kuulis samme trepil. See äratas Tiinas suure imestuse. Millest see rahu ja vaikus? Indrek aimas loomusunniliselt, et Kariniga on midagi

331