samal ajal, kuis köögiuks silmapilguks ettevaatlikult praokile läks, mille vahelt välgatas Tiina uuriv pilk. Selleski oleks nagu hiilanud pisar.
„Sa ei oska üldse muud teha, kui teisi piinata…“ rääkis Karin, kui Indrek last suudles. „Aja enne laps nutma, siis on aega, muidu ei ole. Egoist niisuke!“
Indrek ei vastanud. Ta pani lapse põrandale ja läks uksest välja. Aga trepist alla astudes ja veel tänavalgi tundis ta, et tal sees midagi värises, ilma et ta isegi oleks osanud õieti seletada, mis teda sel määral oli erutanud. Paar esimest tundigi möödusid ärevuses ja hajameelsuses, mida märkasid lapsedki, sest nad muutusid kohe vallatumaks ja kaotasid huvi ning tähelepanu oma õppeaine vastu. Suure vaevaga Indrek võitis viimaks tasakaalu tagasi, sest ta kinnitas endale iga natukese aja pärast, et erutuseks pole ju mingit põhjust. Mitte vähimatki! Karinit on tabanud mõni hull tuju, ei muud midagi, varsti laheneb kõik, nagu see sündinud varemaltki. Talle peab ainult aega andma, küllap ta siis juba õige tee leiab koju tagasi. Neid mõtteid Indrek kordas peaaegu vahetpidamata, nagu vaidleks ta kellegagi, kes väidab vastupidist.
