rast siis, kui keegi tahab muretseda vaeste eest, siis muretsegu usu eest, sest muud pole neile anda. Kes teisiti arvab, see on põrandaalune, sest ainult põrandaalune usub, et rahast ja vabadusest jätkub kõigile. Aga ei jätku! Vaadake ometi Venemaad! Kui meie Köögertal & Comp. olime seal, siis leidus seal pisutki vabadust, aga nüüd on ta sealt hoopis kadunud. Venemaal pole enam raha ega vabadust. Ei ole ega tulegi, enne kui meie läheme sinna oma rahaga tagasi ja viime ka vabaduse kaasa. Rahaga ostame vabaduse, muidu on sunnitöö. Nagu siingi: pangad nõuavad, mina tasugu oma võlad. Aga kas te ei ütleks, millega? kui riik ei anna laenu? Tähendab pankrott. Hea küll, kui pankrott, siis pankrott, aga raha peab mul ikka pisut olema, sest muidu pole vabadust ja ilma vabaduseta inimene elada ei või.“
Nõnda oli Köögertali veendunud arvamine ja sellekohaselt oli korraldatud ka tema juubel „Kullaonnis“. Inimesel pidi olema vabadus, temal pidi olema rohkem vabadust kui teistel, ainult siis ta tundis ja hindas seda. Kui aga jagada kõigile ühtlaselt, siis olgu seda ei tea kui palju, ikka ei rahulda see kedagi, nii imeliselt on armas inimene loodud. Seda tõsiasja aimas Karingi, kui ta istus ühes teistega lauas pärast seda tundi, kus kõik avalikud lokaalid pidid olema suletud. Nüüd vahest päris õige juubelituju alles algaski, mis senini sündinud, see oli ainult ettevalmistus. Senini tantsisid ja laulsid ainult need, kellele Köögertal maksis, aga nüüd panid oma hääle kõlama ja jalad liikuma ka külalised, kutsutud piduvõõrad. Köögertal isegi haaras Karini ümbert sõnalausumata kinni, nagu oleks ta selleks juba ammugi nõusoleku muretsenud, ja keerutas teda ebakindlal sammul laudade vahel, nii et need kolisesid ja siin-seal mõned klaasid heleda klirinaga põrandale langesid ja purunesid.
„Hei, mustlased, tuld juurde!“ karjus Köögertal pillimeeste poole, sest temal polnud kunagi õiget pidurõõmu, kui puudusid mustlased, olgugi nad pärit Rakverest või Laiuselt või olgugi nad ainult tänaõhtused mustlased.
