Ei aidanud midagi, et noormees ajas vastu, ta pidi ikkagi lauda istuma ja Köögertali endaga ning mõne teise kibeda vennaga tasavägisi kaasa jooma, sest selline oli karistus, mis talle tema teo eest peale pandud. Karistuse määramisel mängis suurt osa proua Köögertal, kes oli valmis ennem nägema oma lemmikut purujoobnuna kuski pikali, kui et ta kaoks peolt mõne daamiga, kas või Kariniga, mida „mammi“ kartis eriliselt. Ja et karistust ühendada kättemaksuga, siis proua Köögertal oskas asja nõnda seada, et joojate lauda toodi ka Karin, kus ta oma silmaga pidi nägema, kuidas Rönee langeb laua alla, nagu oli kavatsetud. Aga just oma naiseliku tasumishimuga „mammi“ sattus niiöelda eksiteele. Poleks Karinit siia lauda toodud, siis oleks vististi kõik soovikohaselt sündinud, aga nüüd omandas asi äkki teise pöörde.
Karin asus lauda nimelt Köögertali kõrvale, kes ütles talle varsti saladuslikult:
„Tubli, proua Paas. Teie olete esimene naine, kes pole mind petnud.“
Karin ei taibanud kohe, milles asi, aga siis meenus talle tema lubadus meelitada Rönee „mammi“ juurest ja ta vastas:
„Eks ole, härra Köögertal. Mina olen väga truu. Ainult mehed ei usalda mind, sellepärast on mu elu väga raske.“
„Mina usaldan teid täielikult,“ kinnitas Köögertal.
„Aga mis ma siis temaga teen, kui te ta täis panete,“ ütles Karin, rõhutades sõna tema. „Mina ei saa teda ometi siis kuhugi viia.“
Köögertal taipas kogu seisukorra ja varsti katkestas ta sunnijoomise, viies Rönee klaveri juurde, et ta seal midagi laulaks. Aga noormees oli sootuks häälest ära ja sellepärast hakkas Köögertal ise klaverit mängima. Tema eeskujul kiskusid mõned külalised mängijatel pillid käest ja hakkasid neid puhuma või poognaga saagima. Kogu ruum täitus hirmsa kõrvupureva kakofooniaga, mille sekka hüürgasid joobnud inimeste hääled. Äkki oli satutud nagu suurde, heledasti valgustatud kiskjate puuri, kus jagatakse parajasti verist
