Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/351

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Karin, kallis, sa külmetad enda ära, pane hõlmad kinni,“ ütles Kitty. Aga Karin ei võtnud seda kuuldavakski ja lehvitas endiselt oma mantlit hommikuses tuules.

„Kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis rabab ta tema mõistust,“ lausus härra Itam nagu endamisi.

„Ära saa ometi häbematuks, sa pole ju nii purjus,“ manitses Kitty meest. Aga see küsis arusaamatuses:

„Kuis nii? Arvad sa tõesti, et Köögertalil on täis aru peas?“

„Ah sa räägid Köögertalist,“ naeris Kitty. „Mina arvasin Karinit, sest tema ei pane oma mantlihõlmu kinni, aga õhk on jahe.“

Nüüd Itam pöördus Karini poole ja lausudes: „Lubage, proua“ mässis tema mantlisse ning pani nööbid kinni. Karin laskis seda vastupuiklemata sündida, kuna Kitty seisis natukese maa peal ja vaatas toimingut pealt. Karinil hakkas nii hea ja kodune tundmus, kui kellegi käed tulid ja talitasid tema kallal. Talle oleks veel rohkem meeldinud, kui need käed oleksid ta võtnud ja kuhugi viinud, kuhugi asetanud, nii et temal endal poleks olnud vaja ei mõelda ega oma jõudu pingutada. Ja nagu mõistaks Itam tema tundmusi, ütles ta lõpuks:

„Teid ei peaks üksi kodust välja lastama, proua.“

Need sõnad mõjusid praegu Karinisse veel enam kui esiteks jäme ja mahe laevatoru ja ta suutis vaevalt nuttu tagasi hoida, peites näo mantlikraesse. Aga teised ei pannud seda tähele, sest nemad pöördusid oma endise kõneaine juurde tagasi.

„Huvitav, kui kaua see nõnda tal kestab,“ lausus Kitty.

„Kui kaua meil kõigil nõnda kestab,“ ütles Itam.

„Aga oma naist armastab ta,“ arvas Kitty imeõrnalt.

„Kuis nii?“ küsis Itam üllatunult. „Majade pärast või? Enne võeti ju kõvad vekslid või tehti obligatsioonid, kui majad kirjutati naise nimele.“

„Nii et sel pole võimalust temast lahti saada ega mõtet end lahutada lasta,“ järeldas Kitty.

351