„Arvad sa siis, et Köögertal jätab sellega? Usud sina, et temal pole tarvilikul pool enam poolehoidjaid, kes sokutavad ja kombineerivad uued miljonid tema uude ettevõttesse, mille ta avab kellegi teise nimel? Tead, asi võib isegi nii pööraselt lõppeda, et sinagi saad tema kaudu uuesti jalad alla.“
„Peale seda, kui mina oma käega äigasin tal hambad kurku?“ imestus Vesiroos.
„Ta laseb ju sinu enda rahaga kuldsed asemele panna,“ muigas Indrek vastu.
Vesiroosi paksuhuuline ja habemetüügastikuga ümbritsetud suu kiskus nagu naerule.
„Sina tahad mind ainult trööstida,“ ütles Vesiroos natukese aja pärast. „Mina ei saa enam kunagi jalgu alla.“
„Ega sest polekski kasu,“ arvas Indrek.
„Kuis nii, poleks kasu?“ küsis Vesiroos haavunult.
„Sa kaotaksid ikkagi kõik,“ vastas Indrek.
„Miks siis?“ päris Vesiroos üllatatult.
„Köögertal kaotab lõpuks ka kõik,“ seletas Indrek vastuse asemel. „Tema jõuab varsti sinnasamasse, kus sinagi. Küll sa näed. Näed oma silmaga. See olgu sulle trööstiks.“
„See olekski suureks trööstiks,“ ütles Vesiroos peaaegu liigutatud meelel. „Ja tead, väimeespoeg, kui see tõesti nõnda sünniks, nagu sina ütled, siis oleks kindel, et maa peal maksab õigus ja taevas elab jumal.“
„Karin ütles mõni päev tagasi sedasama,“ tähendas Indrek.
„Tema on minu tütar,“ kiitis Vesiroos heal meelel. „Temal on minu silmad ja süda, ainult keha on tal emalt — eluaeg nagu piits teine. Aga ma ei saa siiski aru, miks Köögertal tuleb mulle tingimata järele,“ lausus ta natukese aja pärast.
„Ah miks?“ kordas Indrek nagu aru pidades ja ütles siis iga sõna toonitades: „Aga sellepärast, et tema pole ärimees, vaid äritseja. Lihtsalt spekulant! Äriline röövik, kes elab teiste verest ja mahlast. Tema ise on tühi, nagu väljapigistatud sidrun. Veel tühjem! Nagu kuivanud käsn! Niisuke on ta! Kogu see ärit-
