Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/375

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ta ei tahtnud seda isegi siis teha, kui Indrek talle lõpuks ütles:

„Naine, sa räägid minust, aga mõtled ise teisi mehi.“

„Sa oled ilge loom!“ hüüdis Karin Indrekule vastu, läks aga ise üleni punaseks.

„Mina mitte,“ tõrjus Indrek õrnuse viisakalt tagasi, „aga tõde küll, mida ma tabasin.“

„Siis jäta oma tõed, abielus pole neid vaja,“ arvas Karin.

„Aga mis siis teha, kui sa ikka veel kardad oma kortse, ehk küll mina tõotan neid armastada?“

„Sa ainult tõotad,“ ütles Karin.

„Siis anna mõni oma korts siia ja ma näitan, kuis ma teda armastan,“ püüdis Indrek asja naljaks pöörda.

„Sinul on hea naerda, sest sina oled mees, aga oleksid sa naine…“

„Oleksin ma naine,“ oli Indrek siis öelnud, „siis õpiks ma tööd tegema, mida ma armastan, või ma kannaksin lapsi ilmale, kes mind armastavad, kui mul tulevad kortsud näkku ja mujale.“ Ja kui see Karinit ei rahuldanud, oli Indrek eelmisele lisanud: „Või ma muretseks enesele palju raha, sest inimesega on elus ikka nõnda, et noorelt armastatakse teda tema nooruse, vanalt tema raha pärast.“

See oli kogu tarkus, mille Indrek oli kuulutanud tol korral oma naisele. Aga Karini meelest oli sellest hirmus vähe, temast ei jätkunud kogu pikaks ja raskeks eluks. Iseasi, kui ka teised oleksid elanud selle tarkuse järele. Aga need talitasid kõik nõnda, et Karin pidi tahes või tahtmata veenduma, Indrek kas ei tunne elu, või katsub oma naist ninapidi vedada, sest see on talle kasulik. Tema tahaks oma naisest teha kas töö- või sugulooma, muud ei midagi. Seda kinnitasid Karinile kõik naised, aga ka paljud mehed, kes otsustasid erapooletult — Karin arvas, et erapooletult, ja tänas jumalat, et ilmas leidus veel erapooletuid mehi.

Nõnda Karin tuikus pisut nagu kahe ilma vahel: ta tahtis lapsi, kes teda armastaksid siis, kui tal tulevad juba kortsud, aga ta tahtis ka, et need kortsud üldse ei

375