seda põrmugi ütlemast: nad on mul tülinaks kaelas ja ma kahetsen, et ma nad ilmale kandnud. Tead, mis ma muidu teeks? Selle tüdrukulipaka hävitaks ma jalamaid nagu lutika ja siis teeks ka iseendale otsa peale. See oleks kõik. Minu elul pole enam mingit mõtet, mitte mingit. Töö on mulle eilsest päevast saadik vastik, sest eile oligi see lõplik lõpp. Ma võiksin iga inimese tappa, kes tuleb oma hammastega minu juurde. Noored tüdrukud võiksin ma jalamaid mürgistada, sest nad käivad kui näljased ümber ja otsivad lapsi, kellelt isa üle lüüa, sest noorematel pole ju küllalt sissetulekut. Ma ei või näha nende iseteadvat astumist, et nad on noored, ega kuulda nende edvistavat häält. Nad jooksutagu oma noori poisiplõkatseid niipalju kui tahavad, aga jätku perekonnaisad rahule.“
„Küll oleme meie naised ühed õnnetumad loomad!“ ohkas Karin. „Meid kõiki ootab sama saatus.“
„Sind ometi mitte,“ ütles Ida, „sest sina oled ju vormis, nagu sa ise ütled.“
„Aga nooremad on veel enam vormis,“ vastas Karin. „Sinu poole teel tuli mul täna meelde, et mees mulle millalgi ütles: varja oma kortse minu eest surmahirmuga. Siis olin ma väga õnnelik ja sellepärast arvasin ma, et ta heidab nalja, aga alles täna mõistan, et ta mõtles seda tõsiselt. Tead, mehed ei naljata üldse meiega, ka naerdes mõtlevad nad ikka midagi tõsist, nõnda arvan ma. Ja sellepärast tean nüüd, et mehed ei armasta kortse, ning mida vanem mees, seda vähem armastab neid. Ennem ei mõistnud ma, miks mu mees mind enam näha ei taha — üleni, saad aru, aga täna mõistsin: ta kardab, et leiab kuskilt mõne kortsu, mida enne ei olnud. Varemalt ütles ta mulle sagedasti: naine, ilmuta end. Just nõnda ütles ta, nagu loeks ta piiblist, sest tema naljatas, et mina olla tema uus seadus, tähendab, armuõpetus. Ja ise muretses ta hästi heleda valguse eest…“
„Küll oled sina õnnelik inimene!“ hüüdis Ida. „Kui mind mõni võõraski mees oleks nõnda näha tahtnud, siis võib-olla ei nuriseks ma praegu!“
Ida rääkis need sõnad sellise võltsimatu ja otseko-
