nii: mees ei tohi naist puutuda, kui tahab saada kunstnikuks.“
„Aga kui naine puutub meest, kas siis saab temast kunstnik või ei saa?“ küsis Karin endisel toonil, hoidudes ise noormehele ligi, et nende käed ja küljed puutusid kokku.
„Miks te kiusate mind?“ ütles noormees nüüd avameelse südamlikkusega.
„Ma tahaks, et mees armastaks naist rohkem kui kunsti,“ vastas Karin, nagu heidaks ta ikka alles nalja. „Mees peab armastama naist üle kõige.“
„Kui ma oleks rikas, siis ma armastaks ainult naist,“ ütles noormees.
„Suurepärane!“ naeris Karin nüüd heledasti, nii et inimesed vaatasid tänaval ümber. „Rikkalt oskab igaüks armastada, see pole kunst, aga mees peaks õppima vaeselt armastama, siis on see õige armastus.“
„Mina vaeselt ei jaksa,“ ohkas noormees ja pakkus Karinile jumalagajätuks kätt. See võttis selle vastu, aga ei lasknud teda niipea oma peost, mangudes:
„Tulge siis vähemalt saatke mind natukene, pisinatukenegi, muidu ma pean arvama, et te mind enam sugugi ei armasta.“
„Kui pole kauge, siis ma võin,“ vastas noormees.
„Mis te nüüd nii hirmus palju tingite,“ ütles Karin, „mul hakkab häbi, nagu püüaks ma end teile kaela määrida. Aga ma teen seda ainult teie pärast. Sest pidage meeles: armastada võib ainult noorelt, öelge seda oma koledale professorile. Mina tean, see on nii, sest mind ei armasta enam keegi. Nii et head päeva, härra kunstnik, mina ei taha teid kauem kinni pidada ega teie karjäärile takistuseks olla.“
Nad peatusid erahaigla ees, kuhu Karin mõtles sisse astuda.
„Kes teil on haigeks jäänud?“ küsis noormees, et veel juttu teha, sest lahkumine pani ta südame kipitama.
„Keegi tuttav, mehe hea sõber,“ vastas Karin ja tegi minekut.
Ka Rönee läks, lüües silmad käekellale. Aga mõ-