vaid lihtsalt nägemus, mis torkas silma, kui Indrek seisis oma raamatute ees ja vahtis neid. See oli väike sünnimärk või midagi selletaolist pahemal jalal pealpool põlve ja sel märgil kasvas paar karvaudet.
Ah! see oli nii hirmus rumal, et tarku raamatuid vahtides Indrek nägi ainult seda pisitillukest märki oma naise jalal, ja sellepärast ta ei mõelnudki kauem seda mõtet, vaid katsus mõelda maksku mis maksab raamatuist. Aga siis ta nägi äkki üht teist märki, vana haavaarmi. Jah, see oli peaaegu sealsamas, kus sellelgi — kuidas ta nimi nüüd oli? õige, Kristi — jah, peaaegu sealsamas, kus sellegi, ainult pisut teises kohas, nagu oleks ka Karin võtnud osa mingisugusest revolutsioonist. Aga ei, tema oli ainult maha kukkunud, sest teda oli lükatud, kui ta oli alles väikene, ja kukkudes sattunud teravale pudelipõhjale, sellest siis see arm. Seda armi oli Indrek kord kõige rohkem armastanud, võib-olla sellepärast, et see tuletas talle Kristit meelde. Ah jaa! Ning see teine väike tüdruk, see seal kaltsuhunnikul, kuidas oli selle nimi? Aga see ei tulnud meelde, mitte kuidagi ei tulnud. Tähendab, pole tähtis, kui ei tule, otsustas Indrek ja märkas jällegi, kuhu ta oma mõtetega sattunud raamatute juurest.
Nõnda pidi ta mitmel-setmel korral end uuesti pingutama, et kuidagi meelde tuletada, mil viisil sattusid väljavõetud raamatud harilikule paigale tagasi. Ja kui see selgitatud, ütles Indrek endamisi: olen ma ise seda teinud, siis ei pea neid kaasa võtma, teadvusetu loomusund ütleb, et ei pea, ja tema on targem kui kogu minu teadvus. Nõnda jäidki raamatud sinna, kus nad olid. Aga ka teiste asjadega kordus seesama: Indrek kas ei jõudnud otsusele, mida kaasa võtta, või kui ta midagi võttis, siis pani ta selle varsti kas meelega või hajameelsuses kogemata tagasi. Kui siis päev kätte jõudis, kus ta pidi lahkuma, oli tal kaasa võtta nii vähe, et see mahtus ilusasti seljakotti. Sellest pidi aitama Vargamäel, sest nimelt sinna Indrek mõtles minna kas kogu suveks või vähemalt mõneks ajakski, kuni näeb, kuidas asjad kodu lahenevad. See ei oleks pidanud kellelegi eriti silma torkama, sest varemaltki oli ta paar korda
