na Indrekule vastu. „Mina tean väga hästi, et on armastus ja kõik.“
„Hea küll, hea küll,“ ütles Indrek, „mis me selle üle enam vaidleme. Aga kui te tõesti teate, mis on armastus, minge ja armastage siis minu lapsi, kui mind ennast ei ole.“
„Härra, ma teen kõik, mis te käsite,“ vastas Tiina ja lähenes Indrekule, nagu tahaks ta temale kaela langeda või teda muidu puutuda.
„Ma ei käsi, ma ainult palun teid, Tiina,“ ütles Indrek ja ta meel läks peaaegu härdaks tüdruku pärast. Aga kui ta sirutas talle käe jumalagajätuks, haaras see sellest oma kahe käega kinni, ja enne kui Indrek jõudis teda hoida või takistada, langes ta põlvili põrandale ja surus oma suu tema käele — nimelt just suu, mitte huuled, sest Indrek tundis tema hambaidki.
„Tiina, nõnda ei tohi ju,“ ütles Indrek tõrjuvalt ja tõmbas oma kätt. Nüüd ärkas tüdruk nagu uimastusest, kargas püsti, tuikus mõned sammud tagasi ja lausus:
„Andke andeks, härra, ma ei tahtnud…“
Mida ta ei tahtnud, seda Indrek ei saanudki teada. Aga kui ta pöördus ukse poole, palus Tiina:
„Härra, ma pidin just praegu lastega jalutama minema, lubage, et me tuleme teid natuke saatma.“
Indrek mõtles pisut ja vastas siis:
„Hea küll, aga olge kärmas.“
Neid sõnu Indrek poleks pidanud rääkima, sest nendest järgnes kõik, mis üldse järgnes. Kui ta oleks lahkunud üksinda, siis poleks tal olnud tänaval seda kohtumist, sest üksinda oleks ta läinud teist teed. Ja kui tal poleks olnud seda kohtumist, siis oleks talle vaevalt meenunud, et ta on midagi koju unustanud, millele ta peab järele minema. Aga kuidas siis oleks võinud sündida kõik muu, kui ta poleks üldse enam jalga tõstnud üle oma toaläve? Ent nüüd sündis kõik, nagu oleks see saatuse poolt nõnda ette määratud, mille eest ei pääse ükski, olgu ta eluline või elutu.
Indrekul tuli esikus ainult mõni silmapilk oodata, sest Tiina riietas lapsed kui jumalavälk. Nõnda läksid
