tal hambad kippusid suus logisema. Ta tundis seda siis, kui ta pidi Karinile vastama, kes ütles:
„Mis sa ometi hiilid nagu varas.“
„Vabandust,“ lausus Indrek, ja nüüd ta tundiski, kuidas tal hambad lõgisesid suus. Silmiski virvendas tal, nii et ta nägi Karinit ja tema kaaslast nagu läbi virvendava vee, mis muudab kõige kõvemad ja rabedamadki asjad nagu plisseeritud riideks — nagu soetud linapeoks, mille ema millalgi ammu Vargamäel murdis mitmekordselt kahe käe vahel kokku, enne kui hakkas temast tegema koonalt. Otse naljakas oli oma virvendavate silmadega vaadata, milliseks linapeoks olid muutunud need kaks inimest seal sohval, püüdes nagu midagi varjata ja midagi häbeneda.
Aga see kestis ainult silmapilgu nõnda, ainult kümnendiku silmapilku, siis läks Indrek laua juurde, avas sahtli, mis oli ometi lukus, ja võttis revolvri. Ta mõtles seda teha nõnda, et Karin ei taipaks, mida tema võtab, aga kuna tal kogu keha ja käed värisesid, siis ei saanud ta revolvrit sahtli taguotsast kohe kätte, vaid ajas teda niiöelda mööda sahtlipõhja kolinal taga. Sahtlid peaksid olema kummist, nagu saapatallad, siis ei koliseks, mõtles ta ise samal ajal ja küsis nagu endale vastu vaieldes: aga kuhu jääb usk, et vargus õnnestub? Ometi õnnestus temal lõpuks ilma usutagi revolver kätte saada ja tasku pista, mispeale ta pöördus ukse poole, et lahkuda. Pean ma ta voorimehele andma laengus või tühjalt? arutas ta endamisi minnes, nagu oleks ta need kaks, kes istusid soetud linapeodena sohval, sootuks unustanud. Aga parajasti sel silmapilgul, kus Indrek haaras uksekäerauast kinni, küsis Karin:
„Keda sa nüüd tapma lähed?“
Sellele järgnes kõik nii peadpööritava kiiruse ja ootamatusega, et ei nüüd ega ka hiljem ükski asjaosalistest osanud õieti seletada, mis või kuidas kõik oli sündinud. Karin polnud veel õieti oma sõnugi lõpetanud, kui Indrek tõmbas käe ühes revolvriga taskust ja hakkas laskma — hakkas nagu pimesi tulistama, ilma et ta isegi teaks, milleks ta seda teeb või kuhu ta sihib.
