Nõnda sai prügivedajagi lehest teada, kust tuli prügikasti leivakannikas, mille tema söötis palmipuudepüha laupäeval oma ruunale, ja ta imestas väga inimeste kavalust ning salalikkust. Samuti oleks võinud imestuda ka Indrek, kui ta oleks lugenud lehte, sest ta oleks siis kuulnud, kuidas tema sink ja sai muutusid prügikastis leivakannikaks. Ta oleks imestunud ja vististi lausunud: „Seal ta nüüd see inimese elu siinilmas on, kõige lihtsamatki asja ei taipa muidu, kui pead enne saama mõrtsukaks.“ Aga Indrek ei lugenud praegu lehti ja sellepärast polnud tal vaja imestuda ega ka midagi öelda.
Karini saatuse puhul julgeti puudutada kahte, kolme seltskonnas hästi tuntud isikut — nimesid nimetada olevat esiotsa varajane, et mitte takistada kohtulikku juurdlust, — kellega elurõõmsal proual olnud niiöelda „mainitud suhted“. Nii et lõppude lõpuks see pidi olema pankrottmeistrite ja põrandaaluste vesivõsude eluseiklus, nende saatuse loomulik, peaaegu paratamatu lõppvaatus.
Paaside eludraama jahvatamine ajakirjanduse veskil pakkus erilist huvi sellepärast, et nemad kuulusid nii või teisiti pisut nagu seltskonda, mitte küll üsna, siiski ometi. Kuna ajalehed seisid niiöelda seltskonnatugede käsutada ja teenistuses, siis pidi nende tõelikuks ülesandeks olema — Paaside abielu kõigekülgse valgustamise kaudu näidata, et nemad ometi mitte ei kuulunud või vähemalt enam ei kuulu seltskonda.
Eelkõige — neil puudub abielust õige arusaamine, kui mõelda seltskondlikult ja kristlikult. Abielus ja abielu tõttu seltskonnainimesel ei või üldse tekkida kriminaalseid vahekordi, vaid kõik laheneb tsiviilselt, see peaks igale olema selge ilma seletamata. Abielu on ainukene moodne seadeldis, kus kaks üheõiguslikku ja iseseisvat isikut elavad külg külje ääres, ilma et tekkiks mingi maailmasõda või mõni väiksemgi kuulipildujate ragin. See sõltub asjaolust, et kristlikus abielus ei ole paika kirel, sest kõige tervemad ja sõnakuulelikumad lapsed sigitatakse ja sünnitatakse rahulikus meeles. Seltskonnainimese kirg kuulub hipodroomile, staa-
