„Ärge uskuge teda, nüüd ta valetab! Nii kui ta vastab, siis ta valetab! Ta on vanglas aru kaotanud, ta otsib hukatust! Mitte tema, mina olen süüdi!“
Sõnad muutusid nutuseks karjumiseks. Suure vaevaga Tiina viis Karini kohtuteenri abil oma paigale tagasi, aga kui ka seal kestis karjumine edasi, talutati ta kohtukojast välja. Tagasi tuli ta Tiina saatel alles siis, kui Indrek oli juba kõik öelnud, mis tal öelda.
Ärevus oli viimase vahejuhtumise ajal tõusnud oma tipule. Publikum ei suutnud enne rahu leida, kui esikohtunik oli ähvardanud saali tühjendamisega. Alles siis võis kaebealune jätkata:
„Naine tahtis mulle oma küsimusega — keda sa nüüd lähed tapma? — meelde tuletada, et ma juba varemalt kord olen tapnud,“ rääkis Indrek üsna vaikselt, „ja see oligi, mis võttis minult aru. Siis, kui ma seda talle rääkisin, ta tõotas kõigi pühade juures, et ta ei tuleta seda mulle kunagi meelde, ja nüüd äkki ta tegi seda võhivõõra inimese kuuldes, nii et kui sel oleks keskmise inimese arugi olnud, siis oleks ta taibanud, miks mu naine nii eriliselt toonitas sõna „nüüd“. Ta oleks mõistnud, et see tähendas: enne oled sa juba kellegi tapnud, aga keda sa siis nüüd lähed jällegi tapma.“
„Kelle te siis enne tapsite?“ küsis esikohtunik peaaegu areldi, nagu kardaks ta vastust.
„Ema,“ vastas kaebealune kuuldavalt, kuid samal ajal tõmbus tema nägu mitupidi viltu, nagu heitleks ta viimases jõus iseendaga, ja ta langes kummuli barjäärile, mille taga ta seisis.
Kogu kohtukojas valitses silmapilguks puine kangestus. Seda vastust polnud kaebealuselt keegi oodanud, ja ootamatus oligi, mis tegi kõik tummaks. Kõik olid millegipärast arvamisel, et nüüd saab kuulda suurema või väiksema lapse tapmisest. Eriti olid selles veendunud pealtkuulajad naised, sest lapsetapmine on nende eelistatud eriala, mille õigustamiseks aitavad neile mehedki kaasa. Ja et siin olid nähtavasti kaasategevad niihästi mees kui naine, siis pidi iga rumalgi otsusele tulema, et küsimuses võib olla ainult mõne
