„Indrek, ma armastan sind,“ vastas Karin. „Ma armastan sind rohkem kui kunagi varem.“
„Seda halvem,“ ütles Indrek nagu lootusetult ja lisas, pöördudes ise minema: „Seda halvem, kui armastus teeb meist kurjategijad.“
Karin ja Tiina läksid Indrekule mööda treppi järele ja nende kannul võõraste naiste kari, kes olid äkki muutunud sootuks vaikseks, nagu oleks neid tabanud raske nukrus.
Väljas oli sume hilissuvine öö. Jõudnud tänavale, Indrek oli nähtavasti unustanud niihästi Karini ja Tiina kui ka kõik teised, kes teda saatnud. Lilligi hoidis ta käes, nagu oleks ta needki unustanud ühes inimestega. Ilma et oleks vaadanud paremale või pahemale, ta mõtles minna otse üle tänava.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Karin ja puutus teda, aga Indrek pöördus nagu valusasti torgatult ümber ja peaaegu karjus naisele vastu:
„Ära puutu mind!“
„Ma palun, kuhu sa mõtled minna?“ küsis Karin uuesti.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek. „Tahan üksi olla, pean üksi olema,“ lisas ta.
„Kas sa enam kunagi koju ei tule?“ küsis Karin, pisarad kurgus. „Lapsed ootavad.“
Indrek vaatas korraks Karinile otsa ja ulatas talle siis sõnalausumata lilled, enamasti roosid, mida ta senini mõttetult käes hoidnud, ning põgenes ise põiki üle tänava, nagu oleks tal tulnud äkki hirm peale. Karinil, kes võttis lilled samuti sõnalausumata vastu, nagu nad temale antigi, lõid esiteks silmad särama ja huuled tõmbusid õnnelikule naeratusele, nii õnnelikule, nagu juba ammugi enam mitte, aga niipea kui ta nägi mehe põgenemist, kivinesid tal naeratavad huuled ja silmi ilmus sära asemele peatu hirm. Ühes sellega lilled, mis olid toonud nii üürikese rõõmu, kaotasid sealsamas igasuguse mõtte. Karin sirutas nad kahe käega äkki põgeneja poole, nagu pakuks ta neid tagasi, ja meeletu hüüdega: „Indrek! Indrek!“ ta jooksis mehele pimesi järele. Ei tema ega teised, kes seisid sel silmapilgul
