kas, et Tiina vajaka. Kuhu oli küll tema kadunud? Või polnud teda üldse olnudki? Oli see ainult Indreku kujutelm, nagu oleks ta olnud? Indrek hakkas peaaegu viimast uskuma. Aga just sel silmapilgul ilmus Tiina lilledega, mis ta oli tänavalt üles korjanud. Ta oli isegi neist tervemad kaasa võtnud, mis vagunirataste alt läbi käinud. Läbi lahtise autoakna pani ta nad kõik Karini külmenevasse rüppe. Nüüd võis masin pobisema hakata, sest enam polnud kellelgi mingit toimetamist.
Aga kui rahvahulk oli juba maha jäänud ja Indrek tundis enda Kariniga üksinda — Tiina oli ju autojuhi kõrvale istunud, — kergitas ta tema pead ja kummardus ise tema veristele huultele lähemale, nagu mõtleks ta neid suudelda. Ometi ei teinud ta seda, vaid vahtis ainult üksisilmi naise tardunud näkku ning ütles kramplikult värisevail huulil:
„Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.“
Lõpp.
