I.
„Nüüd ma usun, et jumal elab alles,“ ütles Karin peaaegu südamepõhjast, tormates oma mehe töötuppa, kus laskus üliriietes tiivanile. Isegi kalossid ta oli esisest läbi rutates jalga unustanud, selline tuli oli tal taga oma tõetundega.
„Ära sega praegu,“ lausus Indrek vaikselt, ilma et oleks pööranud või kergitanudki oma pead töölaualt.
„Sa oled möhmus,“ hüüdis naine pahaselt. „Surud nina raamatusse ja ei tea mitte midagi, mis ilmas sünnib.“
„Ma ju palusin sind juba kord, et sa praegu ei segaks,“ ütles Indrek uuesti.
„Tee või tõrva, aga praegu ma sind ei kuula,“ hüüdis naine, kargas tiivanilt üles ja astus nagu võitlusvalmilt keset tuba, kus jäi ootama, et mees ometi kord oma silmad tema poole pööraks. „Mina tahan sinuga rääkida, tee mis tahes.“
„Aga mina tahan tööd teha,“ vastas Indrek ja pööras pea naise poole.
„Jumal tänatud!“ ohkas Karin südamepõhjast ja istus kirjutuslaua otsa toolile. „Ometi said korraks silmad raamatust lahti!“
„Mis sa siis tahad?“ küsis Indrek teatud kärsitusega toonis. „Ütle ruttu, mul pole aega.“
„Täna peab sul minu tarvis aega leiduma,“ vastas Karin, „sest ma toon sulle niipalju uudiseid, et…“
„Sa juba ütlesid, et usud — jumal elab alles,“ rääkis Indrek kerge muigega vahele.
„Jäta mind oma jumalaga rahule!“ hüüdis Karin nüüd peaaegu halvakspanevalt. „Köögertal on pankrott, mõistad?! Nüüd juba kindlasti!“
