„Jumala eest!“ imestles Mägar edasi. „Ainult minusugune asjatundja näeb, kus lõpeb loodus ja algab kunst.“
„Härra kunstnik, teie lähete täna kohe häbematuks,“ ütles proua Horst.
„Ei sugugi,“ vaidles Mägar vastu. „Mina olen tõepoolest veendunud, et kui meil iseseisvuse ajal üldse keegi ilusate kunstide alal midagi on teinud, siis just meie naised. Milline maalilikkus! Oleme tõusnud otse euroopalikule tasapinnale. Sest pidage meeles; mina ei kuulu nende kilda, kes arvavad, et inimene ei tohi enese ilustamiseks midagi teha. Ennast ilustada, tähendab — ennast lähendada igavikule.“
„Minu mees ütleb, et näojumestus ja käsiküür — nõnda nimetab ta maniküüri — olevat sama hea kui pihil- ja laualkäimine,“ tähendas Karin.
„Üsna õige,“‘ kinnitas Mägar. „Sest milleks käiakse pihtimas ja laual? Et saada igaveseks, eks. Ja mille kaudu? Hinge kaudu. Aga inimene võib enda igavestada ka ilu kaudu, sest ilu on samuti igavene nagu hingki. Seda on meie daamid aimanud loomusunniliselt. Sellepärast pole ime, kui kirikud kipuvad tühjaks jääma: mehed palvetavad börsil, naised mani- ja pediküüril, ripsmete ja huulte värvimisel. See on uus usk, usk värvide ja ilusate kunstide igavikku, lühidalt — võõbatud igavikku. Nõnda läheneme uuesti loodusele ja loomale, kellest kristlik ebakultuur meid eraldanud. Sest öelge ometi, mu daamid, miks ei tohi õige kultuuri-inimene end värvida, kui seda teeb iga metslane, loom ja taimgi? Tummad kaladki muudavad värvi, kui saabub igaviku silmapilk, s. t. kudemine, mis tähendab sigitust, aga inimene ei või? Kultuuri-inimene ei tohi? Miks siis mitte? tahaksin teada. Või on veel kusagil mõni hull, kes arvab, et meie ei kuulu loomariiki? Euroopas ei kahtle selles enam keegi. Ainult Ameerikas mõni. See on sellepärast, et seal leidub veel Darwini järelkäijaid, kes õpetas, et inimene on arenenud loomast. Tõepoolest on aga tõde vastupidine: inimene arenes jumalast, loom inimesest, taim loomast, muld taimest, kivi mullast, nagu telliskivigi saadakse
