VII.
Kohviku ukse ees soojendava päikese paistel proua Horst andis kaaslastele kätt ja läks oma teed. Tema sünnitaski iseloomult ja ka välimuselt teistega võrreldes teatud lahkkõla — oli kehaliselt tugev ja käitus sagedasti peaaegu jõhkralt.
„Mis mees küll niisukesega peaks tegema,“ tähendas proua Meeli, kui Horst oli läinud.
„Jah, dromedaar,“ lausus proua Itam õrnalt ja pöördus siis Karini poole küsimusega:
„Miks olete viimasel ajal nii nukker ja vaikne?“
„Ah! mured,“ ohkas Karin.
„Ja teie lasete murede pärast nina norgu!“ hüüdis proua Meeli, nagu poleks ta enam see inimenegi, mis kohvikus. Ka silmist oli hiljutine luulelikkus kadunud.
„Aga mis siis teha?“ küsis Karin nõutult.
„Las mees muretseb, milleks mina,“ ütles proua Meeli.
„Jah, mina veeretan küll kõik oma mured mehe kaela,“ ütles ka proua Itam, kuid ikka veel endise mahedusega, nagu poleks hele päikene ja karge õhk tema häält põrmugi mõjustanud. „Ja pealegi,“ jätkas ta nagu lohutades, „kel pole tänapäev muresid.“
„Arushaadav!“ hüüdis proua Meeli. „Valitsus ei hoolitse rahva eest, see on kõik. Minu mees ütleb ikka, et toompeale on uut tuult vaja. See on lihtsalt pöörane, mis nad teevad: nad ei anna enam laenu. Minu mees tahtis autot osta, aga nüüd tuleb välja, ei saa. Ja põhjust pole mingisugust muud, kui et pank ei anna raha. Mõistate: lihtsalt ei anna.“
