Nõnda arutasid nad, enne kui võtsid küünla ja petrooliahju ja läksid üles. Indrek ajas endale selga vana vateeritud palitu tagamõttega, et ka see Meleskile jätta. Samuti pani ta endale selleks otstarbeks pähe vana läkiläki. Nõnda pidi olema tehtud kõik, mis teha võib.
Pööning oli lauapindadega kaheks jaotatud, üks pool pererahvale võetud, teine teistele majaelanikele jäetud. Seda oli Karin omal ajal isalt nõudnud ühes eraldi sissekäiguga oma korterisse, milleks pidi ostetud majale tegema teatud juurdeehitisegi — trepikoja, et oleks täiesti omaette. Sest Karin arvas siis, et milleks hakata jändama oma majaga, kui ei saa end teistest inimestest eraldada. Tänini polnud Indrek hästi mõistnud, milleks seda nii väga vaja, aga täna esimest korda taipas ta seda.
„Pea meeles,“ tähendas ta pööningu vaheseina kohta, „seda ära sa usalda, sest temal on mõnes kohas praod, mis lasevad pilgu ja valguse läbi.“
„Pean meeles,“ kinnitas Melesk ja küsis: „Aga minu palee seinad on ometi valguskindlad?“
„Palee seinad küll,“ naeratas Indrek.
Palee ise oli aga üpris vilets ruum ja veel viletsamas seisukorras. Siia oli aastate jooksul heidetud kõik, mida taheti saada jalust ära, käest kõrvale. Sellepärast kuulusid ruumi sisustuse hulka asjad, mida polnud praegu vaja, kuid mis võisid millalgi majapidamises tarvis tulla, alates vanade kastrulite ja priimusega ning lõpetades peetud vaipade, riiete ja laste mänguasjadega. Muidugi, viimastega Meleskil polnud midagi peale hakata, aga vanad riidetükid kulusid marjaks ära.
Kõige pealt Indrek pani petrooliahju kütte, et vähemalt alguseski peletada toast suurem külmakahm. Alles siis nad hakkasid vaatama, kuidas asju pisut koomale nihutada, ja magamisaset seada. Indrek arvas, et ase tuleks teha otseteed põrandale, sest läbi lae tõuseb ehk alt korterist pisut sooja, aga Melesk tahtis heita kastidele, mis seisid vanade raamatutega seina ääres.
