„Õige revolutsionäär, see tähendab ideeline, ei ole kunagi rahul, sest ei ole seisukorda, millest paremat poleks võimalik ette kujutada,“ vastas Melesk.
„Ja milles ühel või teisel revolutsionääril poleks kedagi kadestada, eks,“ jätkas Indrek samal toonil.
„Mina pole ilmas õieti kedagi kadestanud,“ ütles Melesk nii lihtsalt, et Indrek teda siinsamas sõna pealt uskus. „Ega ma seda Mauruse vürstigi tema saiakannika pärast kadestanud, midagi muud oli, mis minu meeli rabas, nimeta seda õiguseks või milleks tahad. Ma pole sinugi peale kade, et sul on minule seegi ase anda, mitte aga minul sinule.“
„Teedki väga targasti, kui sa mind ei kadesta,“ vastas Indrek. „Tead, vennike, kui kordki oled revolutsionääri kodutuse ja paljajalgsuse mürki maitsnud, siis on endast väga raske korralikku inimest teha, see tähendab niisukest, kel oleks loomulik arusaamine mugavast kodust, varandusest ja lastest.“
„Ära sa seda ütle,“ vaidles Melesk vastu. „Tegelik elu näitab hoopis vastupidist.“
„Kus?“ küsis Indrek. „Arvad Venemaal? Ei, va vennas, selles sa eksid põhjalikult.“
„Aga seal on ju endised kodutud ja paljasjalgsed praegused valitsejad,“ ütles Melesk.
„Ja on kogu maa ning rahva muutnud kodutuks ja paljasjalgseks, nagu on seda iga õige revolutsionäär,“ jätkas Indrek Meleski toonis. „Imelik, kas siis sina tõesti ei märka, et Venemaa sest saadik, kus teda valitsevad endised põrandaalused, on muutunud tervenisti ühiseks, üldiseks põrandaaluseks või vähemalt püütakse temast maksku mis maksab seda teha.“
„Küll on sinul metsik arusaamine sotsialistlisest või kommunistlisest revolutsioonist!“ hüüdis Melesk.
„Võib olla,“ vastas Indrek, „aga kadedus ja kartus pole mitte selle aluseks. Mina mõtlen seda nii: hea küll, endised põrandaalused pääsesid võimule, tapsid tsaari ja kõik, keda tahtsid, rahuldasid hulga ja ka iseeneste vereiha ja tasumishimu, kõrvaldasid endise korra talad ja toed. Ja nüüd? Nüüd uut ühiskonda looma. Ja seda nimelt omal maal, kus ruumi ja rikkust palju
