nende silmad suured või väikesed, ümmarikud või pilutaolised, sinised või hallid, pruunid või mustad.
Ainuke, mis tegi Karinile muret, see oli viisaka ettekäände leidmine Paralepa kontorisse minekuks. Paar päeva ta murdis selle üle oma pead, aga mitte midagi ei osanud ta välja mõelda. Obligatsiooni küsimus oli lõplikult lahendatud ja korraldatud ja sellest uuesti rääkima minna oleks pisut imelik. Ei puudunud palju, siis Karin oleks kärsituses Indrekult nõu küsinud, sest kellelt ta siis ikka peab nõu küsima, kui mitte omalt mehelt. Aga õigel ajal tuli tal meelde, mis ta oli rääkinud Idaga ja mis see temale öelnud, ning nõnda otsustas ta omal käel talitada. Lõpuks tuli tal hea mõte ja ta ütles endamisi:
„Milleks siis just mina pean oma pead murdma, et viisakat põhjust leida, las tema murrab ka, kui ta on viisakas kavaler. Astun lihtsalt sisse, muud ei midagi. Temal on kõnetund ja sellepärast peab tema teadma, mis ta kõneleb. Ei tea ta, millest kõnelda, siis tulen ma lihtsalt ära. Sest mis ma siis tema juures peaksin tegema, kui ta ei oska midagi targemat kõnelda kui mu oma meeski. Tema on advokaat, tema on ülikoolis käinud ja seal kõnelemist õppinud, noh, siis näidaku nüüd, mis ta oskab.“
Nõnda otsustas Karin oma kaine mõistusega ja läks julgesti mööda kivitreppi kolmandale korrale. Ta polnud eksinud, sest vaevalt oli ta Paralepale silma vaadanud, kui juba mõistis, et pole mingit ettekäänet vajagi ja et Paralepp teab niikuinii, millest kõnelda. Karin oli talle selle eest otse südamepõhjast tänulik. Ometi kord inimene, kes seisab oma ülesande kõrgusel! Karin oleks talle selle eest kas või kaela langenud. Pealegi polnud, õnneks, kedagi ees, et oleks pidanud ootama, mille eest Karin oleks võinud talle teist korda kaela langeda.
„Armuline proua,“ ütles Paralepp, kuna ta ise temale kõige viisakusega istet pakkus, „tulite veel kord oma obligatsiooni suhtes?“
Ja ilma et ta oleks oodanud Karinilt mingit vastust kas sõnas, liigutuses või näoilmeski, jätkas ta kohe va-
