Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/95

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Taga targemaks!“ hüüdis Paralepp. „Ja ikka veel pole oma mehega tutvunud?“

Alles nüüd Karin hakkas taipama, millele sihtis Paralepp, ja seletas:

„Ma olen temaga peaaegu lapsest saadik tuttav, seda tahtsin ma öelda.“

„Ah nii!“ venitas Paralepp. „Siis palun vabandust.“

„Plikast peast, kui tema ei teinud minust väljagi, armastasin teda hirmsasti,“ jutustas Karin.

„Nii,“ tegi Paralepp. „Või otse hirmsasti?“

„Jah,“ kinnitas Karin, „aga pärast, kui abiellusime, siis ma olin juba targem ja teda enam nii väga ei armastanud. Sest kaua sa ikka jäksad nii kangesti kedagi armastada.“

Paralepp naeris täie hooga.

„Päris tõesti kohe,“ ütles Karin, „sest milleks ma peaks seda valetama. Pealegi mõtlesin ma siis, et soo, mina olen teda juba küllalt armastanud, las tema armastab nüüd mind ka. Armastagu lihtsalt nõnda, et ma tunneksin, et mind armastatakse.“

„Noh ja tema?“ küsis Paralepp endiselt naerdes.

„Miks te nii väga naerate?“ küsis Karin vastu.

„Pean ma siis nutma, kui te nii kenasti räägite?“ vastas Paralepp. „Ja kui ma ei kardaks teid haavata, siis ütleksin teile päris avameelselt: teie mees võib olla kullatükk, aga ta on eesel! Palun mind väga vabandada, aga see on minu otsekohene arvamine.“

„Miks nii?“ küsis Karin.

„Lihtsalt sellepärast, et see mees ei olegi mees, kes teiesuguse naise pärast ei tõmba endale kas või kümme frakki ja smokingit ülestikku selga. On naisi, kelle pärast võib saada vargaks, kelmiks, teeröövliks, mõrtsukaks.“

„Just minu mehe sõnad,“ ütles Karin üsna rahulikult, nagu kuuleks ta igivana asja, ja rabas sellega Paraleppa nagu nuiaga pähe. See oli tahtnud öelda midagi ilusat ja suurt, aga ta oli korranud ainult teise mehe sõnu.

95