Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/108

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tis isegi söögilaua ääres, kus nägid seda sulane ja tüdruk.

Täna esimest korda oma teist last imetades näis Vargamäe perenaisele, et ikka oli ta nutnud ainult sellepärast, et ta oli pidanud tol korral nõnda ema kirstu najal seisma. Poleks olnud seda esimest korda, siis oleksid jäänud tulemata ka pärastised nutud. Tänagi, jah, tänagi nutab ta vististi selle esimese korra pärast, just tema pärast võtavad pisarad nii hoogu.

Aga pikkamisi vaibusid nurganaise meeled last imetades, sest kui peremees umbes tunni pärast koju tuli, leidis ta, et söök on alles lauale panemata, ja tagakambrisse astudes nägi ta naist ühes lapsega rahulikult magavat. Andres puudutas naise kätt, ja kui see silmad avas ning mehe küsivat pilku nägi, ütles ta nagu andeks paludes:

„Jällegi tütar.“

Endal õnnetul kiskusid huuled viltu ja pea pöördus seina poole.

„Ära sellepärast nuta,“ manitses Andres. „Mis sinna parata, peame leppima.“

Aga Krõõt ei vastanud, ta ei saanud pisaraist võitu.

„Kus saunatädi on?“ küsis Andres.

„Teda ei olegi,“ vastas nurganaine.

„Kes sul siis abiks oli?“

„Ei olnd kedagi, ise pesin lapse.“

„Teed omale liiga,“ lausus mees.

„Tuli ju kõik nii äkki, ma ei saand kuhugi,“ seletas naine. „Oli küll raske.“

„Või veel!“ venitas Andres. „Koduloomgi tahab abi, siis veel inimene…“

„Minu ema oli ka niisuke,“ lausus Krõõt.

Mari jooksis kui värten sauna poole, leidis tädi kodunt ja tõi selle üles. Siis otsis ta, mis lauale panna, ja kolmekesi asusid nad lauda.

Ei lausutud ainustki sõna. Peremees oli raskes mõttes, nii raskes mõttes oli peremees, et kippus söömistki unustama. Istus vahel tükk aega, noa otsas leivapala, mida ta unustas silgusoolveesse kastmast ja suhu pistmast, et jahukördisegast piima peale rüübata.

108