Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/111

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


võtta. Aga kui Krõõt selle kohta millalgi oma suu paotab, vastab Andres:

„Ega sa ometi taha, et ka mina pean kõrtsi vedelema minema?“

„Ei noh, kes nüüd seda,“ vastab Krõõt.

„Mis siis?“ küsib Andres.

Perenaine ei tea, mis siis, ja nõnda jääb ta vastuse võlgu ning tema silmad muutuvad veel nukramaks.

Ainuke, kes Eesperes kunagi muremõtteid ei veereta, on tüdruk Mari. Ikka on ta rõõmus ja lõbus ning kädistab nagu harakas aiateibas. Peremehelegi toob ta mõnikord naljasõnad suhu ja perenaise ajab ta naeratama. Tütardegi pärast oskab ta perenaist lohutada.

„Olete ju alles noored rahvad,“ ütleb ta, „jõuate saada tütreid ja poegi. Minu tädil oli neli esimest tütred, aga näe, kui siis hakkasid poisid tulema, üksikud ja kaksikud, sai teisi viimaks liigagi, pane või käsi ette, et änam ei tuleks. Kuus poega järjestikku, kõik elus. Aga kõik riburada mööda, nii et anna teised otsast kõik kroonule. Saab meheks, oleks teisest juba abi, aga näe, võetakse ära, ei jää sulle muud kui aina pisarad. Tädi tahtis enda pimedaks nutta, nii oli kahju. Aga tütred jäid, neid ei võtnud keegi, neist sai rohkem naeru kui nuttu.“

„Vanamees tahab ju kohapärijat, tema tahab omale abi, tütardest ei saa ju kuhugi,“ vastas Krõõt. „Tema ütleb ikka, et las hakkavad omad pojad tööle, siis teeme uue Vargamäe.“

„Mina elaks hea meelega Vargamäe saunaski,“ ütles Mari, ja kui perenaine need sõnad kõrvust mööda laskis, lisas ta juurde: „Kui mina võiks Vargamäe saunas elada ja seal tütreidki saada, rohkem ma ei tahakski. Minu eaks jätkuks sellestki.“

„Kas Mari tõejuttu räägib või?“ küsis perenaine nüüd.

„Küll räägiks, perenaine, kui tohiks. Olen sauna vaatamaski käind, kammer seisab seal ju üsna jõude,“ vastas Mari.

„Ega sa siis ometi üksi lähe?“ küsitles perenaine edasi.

„Ega seda küll,“ ütles Mari. „Eks ikka Jussiga.“

„Või ikka Jussiga!“ imestas perenaine.

111