pistis kohe ägedalt haukuma. Südametäiega hakkas Pearu teda kaigastega pilduma.
„Tere, tere, Oru peremees!“ hüüdis Mart eemalt. „Kuidas su kalli tammi käbarad käivad?“
Peremees tegi, nagu ei kuulekski ta koera kisa kõrval poisi sõnu.
„Su kraavid na kuivad kõik, vaevalt kassil juua, kuhu sa nüüd minu uputad?“
„Sinu tõmban nüüd oksa, seda pea meeles!“ kähvas Pearu.
„Kui kätte saad,“ irvitas poiss.
„Suan, ää muretse,“ vastas Pearu ja hakkas poisi poole minema. See andis päkkadele valu. Aga Pearu ei läinudki teda püüdma, vaid hakkas loomi ajama, kes mööda muda roomasid.
„Ega need sinu loomad ole, mis sa neist tahad!“ hüüdis poiss.
„Tahan katsuda, kas suan su kätte või mitte,“ vastas Pearu.
„Jäta loomad rahule!“ karjus poiss.
„Tule ise seia, siis jätan, muidu aan ära.“
„Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kuidas loomi aetakse,“ karjus poiss vihaselt. Ja ta jooksis karjasillale ning korjas sealt endale parajaid viskekive taskusse. Siis tuli ta uuesti Pearule lähemale, kes ikka alles loomi ajas, neid vemmeldades.
„Kas jätad loomad rahule või ei?“ küsis poiss.
„Ahah!“ naeris mees. „Juba vesi ahjus, mis?“
Poisi pihust lendas esimene kivi Pearu poole, kuna ta ise koerale hüüdis:
„Võta teda, kuradit! Võta!“
Koer tungis ägedamalt mehele kallale ja poiss usaldas lähemale nihkuda, nii et paras oli kividega pilduda. Juba kolmandaga tabas ta Pearut pahema käe küünarnuki otsa.
„As sa sinder!“ karjatas mees ja võttis parema käega valusast kohast kinni.
„Paras, paras!“ karjus poiss. „Peksa veel teisepere loomi!“
Jällegi sihtis poiss kiviga. Mõne korra järel tabas ta Pearu paljast jalga.
122
