Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/129

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Andres hüppas üle kraavi, Matu ja Juss järele. Varsti leidsid nad koera mätaste vahelt. Vaadati paika: veremärke polnud kuskil leida. Nõutult seisid nad laiba ees. Kas ta ära viia või sinna jätta?

„Ma toon ta oma maa peale,“ ütles poiss ja tahtis koeral tagajalust kinni võtta.

„Las ta olla,“ ütles peremees. „On tema ta seia toond, siis tehku temaga, mis tahab, milleks meie oma käsi hakkame määrima.“

Neid sõnu kuuldes karjus Pearu natukese maa pealt:

„Kasige mu mua puhtaks! Ega siin te raipeaed ole!“

„Oled ise ta raipeajaks teind, siis olgu,“ vastas Andres. „Ainult välja pead mulle selle raipe maksma.“

„Sinule välja?“ hüüdis Pearu. „Vii ta ära, mul pole teda tarvis, ma kingin ta sulle. Ässita raibe veel minu kallale.“

„Ära tiku sina mu karjapoisi kallale, siis ei tule ka minu koer sinu, raipe kallale,“ vastas Andres.

„Raibe on su koer, raibe on su poiss ja raibe oled sa ise, mitte mina!“ karjus Pearu.

Sõnad muutusid ägedamaks, hääled valjemaks. Viimaks ei kuulanud enam kumbki teist, vaid karjuti ainult. Ja et õhtu juba lähenes, siis kostis kahe Vargamäe peremehe kisa Jõessaarenigi, mis lõi kajama, nagu oleks ka seal riid mõne surnud koera pärast.

Palja karjumisega asi lõppeski, sest Pearu hoidus eemale ja Andres ise ei tahtnud läheneda, teades teisel püstoli kaasas olevat.

Tagajärjeks oli Vargamäe üleaedsete esimene kohtuskäimine. Eespere nõudis kahjutasu oma koera eest ja karistust tema tapjale. Tagapere tahtis tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustuse pärast ja karistust Matule, sest tema ajas koera tedrepoegi otsima ja ässitas ta ka tema, Pearu kallale. Vee paisutamist, millest kõik oli alguse saanud, ei tuletatud peaaegu meeldegi. Vaevalt, et auväärt kohus seda teada sai – Vargamäe Tagapere Pearu teeb endale loodheinamaad, niisugune vänge mees on see Vargamäe Pearu.

Mehed käisid mitu raksu ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse, nii et tõde oli käega katsuda. Eespere

129