Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/135

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


oleks pidanud tema arvates olema ainuke kohus ja lõbu: hoida ja kiigutada last. Aga Mari märkas peagi, et pole kuigi suur lõbu alati lapse küljes kinni olla, palju parema meelega oleks ta midagi teinud või kuhugi läinud.

Algusest saadik oli Maril poisiga üks mure: on ta temasse või Jussi? Õigem – on poisi jalad isasse või emasse? Ei olnud Maril suuremat hirmu, kui et poeg võiks pärida isa kõverad jalad. Lapse sündimiselgi polnud tema esimeseks uudishimuks teada saada selle sugu, vaid missugused on ta jalad, nagu võidaks juba nüüd kohe selles asjas midagi öelda. Mari arvas isegi nõnda, et tüdrukul poleks kõveratest jalgadest suuremat häda, sest temal jääksid nad seeliku alla, aga kõverjalgne poiss – jumal hoidku selle eest!

Samal kevadel ehitas Juss endale lehmalauta – palgiotstest, mis pere kambritest olid järele jäänud. Nõnda oli rähklemist küll ja küll. Peres käis ta ainult ajutiselt abiks, sest päriselt suviliseks polnud võimalik hakata. Oli juba oma töö ja majapidamine: naine ja laps, lehmamullikas ja seapõrsas. Lehmalaudale ta ise katust ei osanud peale teha, aga Madis oli selles asjas suur meister. Tema’p see laudale katuse peale sopsiski, pannes räästasse aeva puhta pilliroo, mis jõest eelmisel suvel oli korjatud.

Peresse oli uus tüdruk kaubeldud, keegi Kaie-nimeline, aastat kolmkümmend vana, tuima näo ja tuhakarva juustega. Krõõdale polnud ta hästi meeldinud, aga et teda kui tumma töölooma kiideti, siis kaubeldi ta. Perenaine oleks jällegi tahtnud midagi Mari-taolist majja saada, sest nii hea oli näha rõõmsat nägu, kuulda naeru ja nalja, mis vaheldaks pisutki igapäevase elu üksluisust. Pealegi odrakülvi aegu ootas perenaine kolmat last ja siis sooviks majas inimest näha, kes räägiks suuremate lastega mõne parema sõna.

Juba ammugi valutas Krõõda süda oodatava lapse pärast. Tal oli mingisugune kuri eelaimdus, et jällegi tuleb tütar. Ta arvas nimelt, et kui hakkavad kord tütred tulema, siis tulevadki.

Ja tuligi, nagu ta oli kartnud. Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud. Nüüd võttis ta löögi alistunult vastu.

135