nüüd saunamees temaga maid jagama,“ arvas Madis endamisi.
„Hakkad sa mul kraavi kaevama?“ küsis peremees natukese aja pärast.
„Küllap hakkan,“ vastas Madis. „Töö on töö, leib on leib, ei põlga ühte ega teist. Olen ennegi kaevanud.“
„Hea küll, siis hakkame tänavu kohe peale,“ ütles Andres. „Umbes sinna, kus me vana Maasikut käisime rükkimas.“
„Aga kuhu laseme vee?“
„Esiotsa ei kuhugi,“ vastas Andres. „Aga küllap pärast laseme kah: juhime otsa jõkke.“
„Paar versta maad.“
„Olgu või kolm,“ arvas peremees.
Saunamees lirtsas sülitada. Alles natukese aja pärast lausus ta:
„Võeras maa ees, ei pääse otse jõele.“
„Küllap pääseb läbi võeragi maa.“
„Kui aga pääseb.“
„Saame näha.“
Polnud parata, peremehele pidi alla vanduma. Arvab, et pääseb, pääsegu, mis saunamehel sest on, pole ju tema maa ega tema vesi. Tõmmaku aga kraav jõkke, temal aina kasu: pääseks mööda kraavikallast kergemini kalale ja sügisel lambale ja lehmale kotiga padriku äärest heinu tooma.
„Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,“ arvas peremees.
„Kallim,“ vastas saunamees. „Pearuga kahasse on ikka kallim.“
„Kuidas nii?“ küsis Andres. „Mis mees siis tema on?“
„Mees nagu mees muistegi,“ vastas Madis.
Kuna mehed piipu popsisid ja jutlesid, kõndis perenaine mööda saaresööti, korjates varaseid lilli. Meel oli pühapäevaselt rõõmus ja kodune, et oleks tahtnud laulda, nagu laulsid linnud söödiserval metsas. Oleks tahtnud huigatagi, nagu ta oli huiganud millalgi isakodus, aga ometi jäi ta üsna vaikseks, kõndis ainult ja noppis lilli.
Koju jõutud, võeti kehakinnitust ja siis mindi välju ning väljaaluseid vaatama. Taheti näha põldu ja tema
16
