tema enda raskesti magades. Selle vabanduse võttis kohuski arvesse, sest joomine on ju ülemuse poolt mitte ainult lubatud, vaid ka seatud ja viin ise on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks. Seega ei võiks viinastunu uneski midagi kuriteolist olla.
Aga Andres tegi tunnistajate varal tõenäoliseks, et Pearu ei võinud siis magada, kui ta läbi odra tema rukkisse sõitis ja seal kuivad, eelmisel päeval tehtud hakkjalad maha ajas, vaid tema pidi siis tingimata ärkvel olema ja ise hobust ohjadest juhtima, kui tal kedagi teist kaasas polnud, kes seda võis teha, kuna ta hiljem ära läks ja Pearu sinnapaika jättis. Alles siis, kui hakid juba olid maha aetud, pidid olema ohjad ratta alla lastud, sest hobuse omapead minnes oleks see vististi ammu enne sündinud ja siis oleksid hakid jäänud maha ajamata ning raske kahju sündimata.
Mis aga puutub sellesse, et joomine on ülemuse, s. t. jumala asemikkude poolt lubatud ja seatud ning et viin on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks, nagu auväärt kohus arvab, siis oli Andres sellega üsna nõus. Aga tema nõrga arusaamise järgi oli Pearu kallist jumala armuandi kurjasti tarvitanud – ligimese kahjuks. Sest mis sünniks, kui tema, Vargamäe Andres, ja ka kõik teised valla peremehed enese Pearu eeskujul purju jooksid ja siis vastastikku üksteise küpse rukki läbi sõidaksid ning hakkjalad maha ajaksid? Andrese arvates poleks seegi soovitav, kui igaüks oma rukkis purjus peaga nõnda sasiks ja oma hakkjalad nõnda purustaks, rääkimata võõra vara raiskamisest. See ei võiks enam kuidagi jumala armuanni ja tema armunõuga kokku käia.
Lõpuks kaldus ka auväärt kohus arvamisele, et üldine rukkisasimine purjus peaga, olgu omal või võõral põllul, ei võiks mitte jumala armunõu olla, sest kirjutatud on: kel on, sellele peab antama, ja rukkisasimine ning hakkide purustamine pole mitte andmine, vaid võtmine. Nõnda sai Pearu raskema karistuse, kui ta alguses oli kartnud. Muidugi Andrese arvates oli seegi vähe, nagu ta väheseks pidas oma kahjutasugi. Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma.
Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütle-
