Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/189

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ma ütlen. Aga sina ei tohi kellelegi edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.“

„Pea, pea!“ hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõtelda. „Ei, sellega põle ma nõus,“ ütles ta siis. „Sina võid minu rahaga teha, mis tahad, ja mina teen sinu sõnadega, mis tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda või kiriku ukse ette paplisse lüüa, et kõik teaksid, mis sõnade eest Oru Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.“

„Üks ta mats puhas!“ hüüdis Andres nüüd. „Tee mis tahes, lase või lauluraamatusse üles panna.“

„Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb mulle siin kõrtsileti ees, kuda mina sain tema rukkisse, ja mina võin sellega teha, mis tahan.“

„Anna raha kõrtsmiku kätte, muidu pärast petad, sind põle uskuda,“ ütles Andres.

Pearu andis raha ja kõrtsmik võttis selle vastu. Nõnda oli nüüd kõik korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe ette varjuks, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud, karjus ta:

„Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!“

„Seda kaupa ei olnd,“ vaidles Andres vastu. „Kõrtsileti ääres, kõigi ees, nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.“

Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud. Tõusis küsimus: kuidas otsustada? Pearu nõudis kõrtsmikult raha tagasi, Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.

Kõrtsmik irvitas.

„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ kiskus ta läbi hammaste ja sülitas alla oma jalge vahele põrandale, sest teisel pool letti oli praegu niisugune liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.

189