„Ah nii! Sina ise!“ imestas Mari. „Sellepärast ma sel korral kuulsin, et oleks nagu vankri mürin tulnd, aga õueväravat ei tehtud lahti, et oleks kääksund. Mõtlesin, et mõni sõitis mööda.“
„Mära tuli ju vankriga üksinda, mina jõudsin alles natukese aja pärast väravat lahti tegema,“ seletas Andres magusal suul.
„Aga kas see on õige nõnda teha?“ küsis Mari. „Ja miks sa Pearule endale seda ütlesid, ta hakkab ju viha kandma?“
„Tema kannab niikuinii viha, las siis olla õieti, teadku, kellega tal tegemist, ja hoidku end. Ja õige on see ka, lähen kas või vanajumala enda ette sellega. Sest mis tegi Pearu, kui me kahekesi kahasse kraavi kaevasime? Ta hakkas minu oma rahaga kaevatud kraavist minu karjamaale vett paisutama. Oli see õige? Kui temal on õigus niisukest tempu teha, siis on ka minul õigus teda oma rukkisse viia.“
Andres surus Marit ikka kõvemini oma käte vahel ja ütles natukese aja pärast:
„Vaata, Mari, see oli minu üks saladus. Aga mul on veel teine, ja see on palju suurem, see puutub sinusse ka, õigem Jussisse.“
„Andres!“ hüüdis Mari kohkunult. „Siis sa sel korral ei kukkunudki? See oli Juss?“
„See oli Jussi-raibe sel korral, sest kuhu ma siis lumega nõnda pidin kukkuma,“ vastas Andres. „Aga kust sina seda tead? Kas Juss ise rääkis või?“
„Ei, Jussilt ei kuulnud ma midagi. Tema ei tulnd peale seda änam minu juurde,“ vastas Mari.
„Kes sulle siis rääkis?“ päris Andres. „Peale tema ja minu ei teand sellest ju ükski hing.“
„Mulle põle keegi rääkind,“ vastas Mari. „Aga sa mäletad ju, et kevadel leidis sulane sealt tee äärest pussi ja kõik arutasid, et kelle oma see võiks olla, kes ta sinna on kaotanud. Ka mina vaatasin seda pussi ja ütlesin siis, et see on ju kadund Jussi puss. Arutasin siis, et kust võis küll see puss sinna saada, ja äkki vilksatas mul läbi pea, et ega ometi Juss sinul siis tee peal vastas käind. Tahtsin sinu käest mitmel korral küsida, aga ei julgend. Aga kui sa täna sellest teisest saladusest
196
