Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu.
Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse-kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs on võimatu.
Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.
Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pere-eit, Krõõdale samuti võõras nagu kõik teisedki pere-eided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut, enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:
„Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?“
„Vargamäe perenaisi ikka vist jah,“ vastas Krõõt.
„Nonäh, kuida muidu,“ kinnitas nüüd eit. „Arutan ja arutan, et kes see ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina omad inimesed… Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?“
„Ei veel,“ vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. „Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.“
„Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on… Mina olen Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor perenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga
22
