Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/221

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Ja kraavitööd ära ka teistele anna, olen tänini kaevand, las kaevan ka edasi.“

„Hea küll,“ vastas Andres leplikumalt, „aga siis lõpeta oma eide lõugutamine.“

„Küll mina selle lõpetan, peremees,“ kinnitas Madis ja kobis peretoast välja, et alla minna. Aga juba ammugi polnud keegi näinud, et sauna-Madisel perest allaminekuga nii kiire oleks. Nagu oleks tal tuli taga. Ka eit pani seda läbi saunaakna tähele.

„Vanamoor, mis sa oled pererahva peale reakind?“ küsis Madis sauna astudes.

„Ui aeg!“ hüüdis eit vastu. „Mina pererahva peale?“

„Seda sa sahetasid siin oma Jussiga, nüüd tahtis Andres meid saunast välja ajada,“ ütles vanamees.

„Või kohe saunast välja!“ hüüdis eit ja lisas alistunult juurde: „Pererahva asi, kes sinna midagi võib. Ühe ajavad kuuske, teise kuuse alla, muudkui sina virele ja kannata.“

Seda ütles eit halvasti, ta isegi tundis seda, aga mine võta sõna sabast. Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma ja pani selle kahekorra kokku, ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma.

„Ah ikka veel hambad kihelevad!“ siunas ta ise. „Keda on pererahvas kuuske ajand? Vaata, et sa ise seda selle Jussi-tössikesega ei teind, aina lõksutasid ja lõksutasid, aina nimetasid talle Marit ja Andrest, kuni ta kui marukoer ümber hulkus, saba longus, silmad hallid. Kas pead hambad rahu? Kas jääb meelde?“

Aga eidel olid enne palved lahti, kui vanamees polnud veel kordagi nokanud. Ta tõotas igavesest ajast igavesti rääkimisegi unustada.

„Kasvagu keel mul suulae külge,“ ütles ta.

Jussi, Andrese ja Mari nime ei lubanud ta enam kunagi suhu võtta. Ta tahab nõnda elada, et nemad, kaks vanainimest, võiksid rahuga Vargamäe saunas surra.

„Me võimegi siin auga surra,“ ütles Madis, „sest Andresel on nii palju kraavi kaevata, et jätkub minu eluks, tapa ennast kas või kraavikaevamisega ära. Ja sina, raip, lähed niisukese peremehe peale õpetaja juures keelt kandma, sina sahetad Laulu-Lulluga, selle heina-

221