hoidja, kes pistab silmapilk minema, nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul.
„Ää sa kaugele jookse, mul on sind varsti tarvis!“ hüüab Mari hoidjale järele, aga vaevalt paneb see neid sõnu tähele. Kaua peab ta pärast hoidjat hõikama, enne kui see tuleb.
Hoidjal on vaheajal hirmus palju tähtsat toimetada. Eelkõige peab ta tulist ja tuhat mööda tänavat alla koplisse kupatama, sest seal on laste ühine majapidamine, millest osa võtab ka karja-Atu. Seal on murul kogu Vargamäe oma põldude, niitude, saarte, soode ja rabadega, jõgigi jookseb kuskil vinta-vänta, aga see on sügav ja pehmete, kõikuvate kallastega, nii et temast peab eemale tõrjuma loomad ja lapsed.
Koplid ja tänavadki on seal laste Vargamäel. Ei puudu ka piirid, kupitsad, ristikivid, kraavid ja soosillad. Elab seal kaks perekonda, meie- ja teisepere, kes alatasa riius ja vihavaenus. Häda sellele sarve- või kabjakandjale, kes julgeb üle piiri minna teisepere krundile, kohe on kinnivõtmine, kohtukäimine, trahvimaksmine – kasetohust valmistatud rahadega, ümmarguste ja nurgelistega, millel numbrid peal ja kõik.
Loomi on aga mõlemas peres päratu hulk ning nii mõnedki neist ajavad aedu maha või kargavad kraavi. Aiaajamiseks on kõige maiam suur kirju sõnn, muudkui möirgab teine aga Atu, Liisi või Mareti suu läbi, ammub, vajutab rinnaga aiale ja see langeb kokku, nagu oleks ta tõepoolest ainult lepapilbastest tehtud. Sauna küüt, see sinder, on kange üle kraavide hüppama, nagu polekski teine õige kariloom, vaid elus kits. Isegi jõgi ei pea teda, ujub läbi, nina aga teisel vee peal ja puhutab.
Sellest teab karja-Atu otse imeasju jutustada. Tema’p see meistergi on, kes on asutanud kopli suure kivi äärde murule kogu selle tibatillukese Vargamäe meie- ja teiseperega. Tema tehtud on hooned (suvise keedukoja moodi), karjaaiad, tänavad, mets karjamaal, kased heinamaal. Tema meistriteosed on ka kõik need pudulojused, sõra- ja kabjakandjad, kes ammuvad, möirgavad, määgivad ja hirnuvad laudas, karjaaias, tallis, tänaval ja metsas, aga ikka Atu enda, Mareti või Liisi suu
