Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/245

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sukesi asju salaja tegema. Nagu tänagi. Mõtelge ometi, mis oleks, kui isa teid seal oleks näind või kui mina isale ütleks.“

„Ema, ää isale ütle,“ paluvad lapsed.

„Hea küll,“ ütleb Mari, „aga siis ei tohi teie ühtigi minu salaja teha, kas lubate seda?“

„Lubame,“ vastavad lapsed.

„Talgute ajal nisuleiba ka ei võta?“

„Ei, me küsime sinu käest.“

„Ja kui teisepere poisid teile odrakaraskit toovad, siis ütlete?“

„Siis ütleme,“ lubab Liisi.

„Toome sulle ka,“ lubab Maret.

„Teate, lapsed, mis siis on, kui te nõnda teete?“ küsis Mari, ja kui lapsed ootama jäid, et mis nüüd tuleb, ütles ta: „Siis olen ma teie vastu nõnda hea, nagu oleks ma teie päris-ema. Mina tahan teid ikka isa kurjuse eest kaitsta, nagu oleks te minu omad lapsed, ja Jukut ning Katat ei tahaks ma sugugi rohkem armastada kui teid, Annit ja Annut. Olete nõus?“

Lapsed ei saanud räägitud sõnadest mitte väga palju aru, aga toon mõjus neisse nõnda, et nad pugesid Marile lähemale.

„Siis me võime nüüd saepuru ja laastu edasi kanda?“ küsis Liisi.

„Muidugi,“ vastas Mari, „aga ärge liiga palju kandke, ütelge Oru Joosepile ja Karlale, et väga palju ei või, meil läheb omal ka saepuru ja laastu tarvis.“

„Aga, ema,“ küsis Maret, „kas nad toovad meile saepuru kätte, kui nende isa uusi kambreid hakkab ehitama?“

„Kas nad lubasid?“ küsis Mari.

„Lubasid.“

„Siis nad toovad,“ vastas Mari. „Aga lähme nüüd tuppa, väljas on külm, tunnete, näe, maa pealt kõik kahutand.“

„Isale sa ei ütle?“ küsib Maret.

„Ei, mu laps,“ vastab Mari.

„Mitte ilmaski?“ pärib Liisi.

„Mitte ilmaski, kui olete head lapsed ja änam ühtigi minu salaja ei tee,“ seletab Mari.

245