Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/251

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pool kipub ajast nappus kätte. Ei jõua seda teostada, mis on kavatsetud ja mis oleks tarvis.

Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. Aga mõne aasta pärast pani ta imelikku asja tähele: põllulapil, mille ta enese teada salakividest oli puhastanud, nii et sahatera pärast pidi võima mureta olla, raksati äkki sellel tükk otsast ära. Mis see siis on? Kust see nüüd tuli? Käis sahk tänavu sügavamalt maa sees? Ei, sahk on endises hambas. Ajavad ehk kivid maapõuest pinnale, nagu oleksid nad kalad sogases vees, kes tulevad üles hingama, lõuad laiali peas? Või on Vargamägi mõne koletise lõualuu, kuhu tekivad aina uued ja uued hambad? Näib, nagu oleks see ja teine. Puhastad ja puhastad põldu, aga väljavõetute asemele ilmuvad uued ja suuremad. Kui mõelda, et kogu selle kõrge Vargamäe sisemus kubiseb suuremaist ja väiksemaist raudkividest ja et kõik need kivid kipuvad maapinnale päikesevalgusele, nagu oleks neil ühist Vargamäe lastega, siis läheb ta meel raskeks ja süda langeb ära. Kui maapõhjast kerkivad aina uued salakivid, millal pääseb siis nende kallale, mis seisavad halli hundikarjana lausa maa peal ja ootavad, Andres tunneb, et ootavad. Ta ei mõtlegi sagedasti enam lagedast põllust, vaid aina kividest, mis kuuluksid nagu Vargamäe karja hulka ja mis sigivad ja kasvavad nagu loomadki laudas, ainult et pole vaja nende eest hoolitseda. Nemad sigivad ja kasvavad puht jumala armust. Hooba ja purusta neid, niipalju kui tahad, ikka seisab hall kari endiselt keset põldu, nagu tipiks keegi kiusupunn iga äraveetu asemele uue.

Paremat pauku pole ka karjamaal ja heinamaal. Kaevad ja kaevad sinna kraave, aga enne kui järgmine valmis saab, hakkab eelmine juba ummistuma, nagu käiksid põllukivid öösel salaja kraavikallastel kõndimas, neid sisse tallamas. On mingisugune salaside nende hallide kivide ja musta soomuda vahel; mõlemad töötavad üheskoos ühise eesmärgi poole – Andresele vastu. Nii põllul kui ka soos hakka aina uuesti otsast peale. Nõnda hommikust õhtuni, kevadest sügiseni, hällist hauani, põlvest põlve. Aga sellest ei tohi mõtelda, seda arutada, sest mõtlemine teeb nukraks ja enneaegu vanaks. Seda

251