Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/259

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

võis ta hommikust õhtuni, ja kui kõrvenurga poisid, eriti aga tüdrukud ja noorikud, isamaalisi laule oskasid, siis võlgnesid nad selle eest tänu ainuüksi Taarile. Karjapoistele oli aga lõbus rätsep hoopis teises asjas kättesaamatuks eeskujuks: ta oskas vilistada, ilma et ta huuli torusse ajas. See oleks otse uskumatuna kõlanud, kui kõik karjapoisid oma silmaga poleks näinud: rätsep vilistab ja ometi ei saa silmaga põrmugi aru, et ta vilistab. Küll katsusid kõik karjapoisid seda järele teha, tegid proovi sulaspoisidki, aga rätsep vilistas nende kõrval nagu mõni noor jumal, kes kiidab vilega oma kallist isamaad.

Lapse ristijaks pidi tulema köster, sest et ei tahetud halva teega kiriku juurde logistada, mis väikese lapsega on väga tüütu. Et aga köster alles peale lõunat võis Vargamäele sõita, siis kutsuti ka teised külalised samaks ajaks.

Nelipühade esimese püha õhtupoolikul sumises siis kogu Vargamäe Eespere jutukõminast, mis kostis kambrist, toast, rehealuselt ja rohuaiast. Püha talitusegi ajal ei saadud kõiki kambrisse kokku, vaid nii mõnedki seisid kojas, ukse ees väljas ja lahtiste akende tagagi. Sellest laulminegi nii viisipärane sai, päriselt nagu lauldaks kirikus, kus köster ühes oreli ja kooriga kihutab ees ja kiriku keskpaik laseb silmnäos järel, kuna altariesine laulusõnu alles siis algab, kui köster oreliga lõpetab. Siin, Vargamäel, oleks võinud öelda, et köster jäi lauldes ikka köstriks, aga et rätsepast sai orel, Andresest ja Hundipalu Tiidust kooripealne, kojast kiriku keskpaik ja aknatagusest altariesine. Ning kui veel arvesse võtta, nii et mõnedki mehed juba tublisti varruõlut olid rüübanud, siis võib ilma pikema seletusetagi mõista, kuidas köster Vargamäel oreliga ees kihutas ja kui pikaks venis järelajajate saba, mille tipp altari ette, s. t. akna taha ulatus. Vihukse Anton sai vist kõige ennem laulu tõsisest mõnust aru, sest peagi magas ta niisuguse norinaga, et eit teda pidi raputama, öeldes:

„Mis sa, pime, siis kohe norinal.“

„Ei anna muidu õiget vahmiili välja,“ sosistas eidele Rava Kustas, kes Antoni kõrval istus.

Ometi õnnestus kogu püha talitus väga ilusasti, nii et

259